Juhtimises võib märgata ühte huvitavat paradoksi: sõltumata sellest, kuidas organisatsiooni tegelikult juhitakse, peab selle juhtimine vähemalt formaalselt kogu aeg arenema ja paranema. Ilma arendavate tegevusteta toimub justkui seisak ning organisatsioon on jäetud stagneeruma. Ja nagu teada, peavad ka juhid ennast pidevalt edasi arendama. Nii ongi igasugustest uutest arendamistest kujunenud omamoodi poolkohustuslik tegevus, milleta edasiliikumine pole võimalik. Teate ju seda mantrat küll: ainus alternatiiv pidevale muutumisele on väljasuremine. Vaadake või krokodille.
Ka juhte valitakse sageli just selle järgi, missuguste muudatus- ja arenguplaanidega nad välja tulevad. Hoidmine pole moes, midagi tuleb kogu aeg „teha” ja „uuendada”. Häda kipub olema selles, et küllalt sageli kvalifitseeruvad igasugused uutmised asendustegevuste alla, mille põhiline eesmärk on simuleerida arengut.
Asendustegevused on eriti populaarsed suuremates riigi ellu kutsutud organisatsioonides, näiteks sihtasutustes. Võiks öelda, et see on juba teatav standardolukord, kui mõnel poliitilisel jõul tuleb geniaalne mõte asju teistmoodi korraldada või tööle asub uus juht.
Kommentaarid on suletud