Juhi ümber, lähemal või kaugemal orbiidil on alati inimesed. „Nad on minu inimesed. Ja mina olen nende oma,“ ümisen ikka aeg-ajalt Jarek Kasari laulusõnu. Kui inimesi ei paista, siis on midagi kahtlast lahti, kas juhi enda või ettevõttega. Samas, kui paljude inimeste oma peab juht olema ja kuidas see olemas olemine toimiks nii, et inimesed on hoitud, aga iseseisvad, ning juht on olemas, kuid mitte uppunud igasse detaili ja suhtesse?
Kasvataja, õpetaja, vanem, sõber, terapeut, mentor, coach, teejuht, päästja, politseinik – juhi praktiline reaalsus on olla killuke igast vajalikust rollist. Vahel mahub mõne pooltunni sisse uskumatult palju. Isegi kui juht soovib keskenduda vaid pragmaatiliselt tööst lähtuvalt kõige olulisemale, siis inimesed vajavad teda kui inimest just siis, kui neil on mure või vajadus, hea ettepanek või tähtis küsimus, tähelepanek või kuri kahtlus, mis vajab jagamist. Ja mis seal salata,
Kommentaarid on suletud