Alutaguse maraton: ärijuhtide maailmatasemel hobiprojekt

Alutaguse maraton on suurüritus, mida korraldavad hobi korras ärijuhid, keda seob ühine kodukant, spordihuvi ja tahe Ida-Virumaale taas elu sisse puhuda. Kirjutab Eva Pärtel.

Alutaguse suusamaraton on Eestis vanuselt kolmas ja sai alguse aastal 1962 tänu kunagisele sportlasele ja treenerile Jüri Schmidtile (89). Kohtlajärvelane Schmidt osales 1960. aastal Tartu maratonil, naasis kodukanti ja ütles, et neil peab ka midagi sellist toimuma. Uue hingamise sai maraton 16 aasta eest, mil seda kutsuti korraldama tollane Tartu Ülikooli spordijuhtimise magistrant, Voka külast pärit Robert Peets. Tema kutsus punti teisedki endised Voka küla poisid: enda venna Hendrik-Ulvar Peetsi ja naabrimehe Andres Lauri. Kuus aastat hiljem liitus Tiit Pekk ja alates 2018. aastast ka Tiidu vend Tõnu. Ka neid motiveeris kodukandi (spordi)elu edendamine.

Igapäevatöös Tuleva fonde juhtiva Tõnu Peki sõnul on Alutaguse maraton hea näide kohalikust algatusest, mis toob järjest rohkem elu ja inimesi endisesse kaevanduskantsi tagasi. „Kui 80. aastatel aina laiendati kaevandusi ja elu ei tundunud jätkusuutlik, siis nüüd kasutame vanad kaevanduskarjäärid ära ja teeme neid ümber rattamaratoni rajaks,“ ütleb Pekk, kes iseloomustab rattamaratoni rada kui „kivikõrb ja suured kanjonid“.

Iseäranis hoogsa kasvuga ongi just rattamaraton. Peakorraldaja Robert Peetsi sõnul tuli eelmisel aastal Alutagusele lausa 20% rohkem rattureid, teised sama sarja üritused üle Eesti nägid vaid 2–3%list kasvu. Suusamaratoni jaoks oli tippaasta 2013, mil registreerus 1500 inimest, seda Peetsi hinnangul tänu järjestikku soodsatele talve- ja lumeoludele ning väiksemale konkurentsile spordiürituste valdkonnas. Tavapäraselt võtab Alutaguse suusamaratonist osa 500–700 inimest. Kuldaja tagasisaamiseks tehakse tööd, kus suureks abiks on olnud Integratsiooni Sihtasutuse toetus, tänu millele on eelarve kasvanud viiendiku võrra. See raha suunatakse turundusse ja positiivne tulemus oligi rattamaratoni puhul juba näha. „See on moodus inimesed kohale saada. Kui oled teinud väga hea ürituse ja inimene saab sealt positiivse emotsiooni, võtab ta järgmisel korral sõbrad kaasa – tekib lumepalliefekt,“ lisab ta.

ÖÖmaraton kui uut moodi maraton

Kui suusamaratoni põhituumik tuleb ka ilma reklaamita kohale, siis uusi osalejaid kutsub kohale fun üritus – ÖÖmaraton. Peets käib põhitöö kõrvalt (Remax One kinnisvarabüroo juhtimine) ise juba aastaid rahvusvahelisi suusaüritusi korraldamas, sh mitmel MK etapil. Kõik head ideed nopib ta enda sõnul üles ja üks nendest ongi Alutagusel tänavu juba neljandat korda toimuv ÖÖmaraton. Sinna saavad suuskadel tulla lõbusat aega veetma need, kes muidu võistlustel ei käi. ÖÖmaraton on ilma ajavõtuta sõit öises metsas, saunad, põnevad valguslahendused, muusikud, kohal mõistagi ka meditsiiniline personal ja julgestus. Peets usub, et sellel ideel on Eestis jumet, sest suusaradadel näeb ta sõitmas tuhandeid inimesi, kes aga ühelegi suusavõistlusele sõitma ei tule. Lisaks 21 km sõidule on tänavusel maratonil esimest korda 10 km sõit, mis sai tehtud just naistelt saadud tagasisidest, kellele tundus 21 km liiga pikk.

Turunduse rõhk otsustatigi tänavu ÖÖmaratonile panna: tule ja koge midagi sellist, mida sa tavalisel spordisündmusel ei saa. „Nagu president Kersti Kaljulaid esimesel aastal ütles, kui talle finišis Reporteri mikrofon nina alla lükati: see oli maagiline sõit,“ meenutab Peets. Tuntud inimesed mõjutavad oma eeskujuga Peetsi hinnangul kindlasti teisi. Samas ei ole reklaami mõju maratonile tema arvates nii oluline kui mõnel kultuuriüritusel. „See nii ei toimi, et näen veebiportaalis bännerit, et „tule homme suusamaratonile“ ja tulen. Maratonist osavõtt eeldab ettevalmistust, oskust, varustust.“

Mis teeb aga Alutaguse maratoni eriliseks? Just selle rada on Peetsi sõnul paljude osalejate lemmikuks. See kulgeb täies ulatuses metsas kaunil looduskaitsealal, kus on võimalik silmata seitset järve. Kõrgele mäkke ei ole vaja ronida, tõusud-laskumised on lauged ja harrastajasõbralikud. Korraldajate eesmärk on teha maratonid nii professionaalselt kui võimalik. Meeskonnas on inimesed, kes on üle maailma spordiürituste korraldamisega seotud. „Kui näen, et keegi teeb mingit asja Eestis väga hästi, kaasan ta meeskonda. Parima spordifotograafi broneerin aasta ette, parima platsikommentaatori mitu aastat ette,“ räägib Peets. Meeskond hõlmab ka Peetsi peret: ema tegeleb sekretariaadiga, vend reklaamindusega, isa raja turva- ja ohutusplaanidega, naine tegeleb autasustamisega, lapsed jagavad osalejatele finišis medaleid ja pakivad stardimaterjale. „Need, kes meie meeskonda satuvad, siia ka jäävad, kuigi keegi selle töö eest palka ei saa,“ räägib Peets, kelle sõnul on ligikaudu 25 inimest, kel on maratonid kalendritesse mitu aastat ette kirja pandud. „See on meil legendaarne nali, et kellele ei meeldiks intelligentses seltskonnas aega veeta – hea seltskond ja kuuluvustunne tiimis, kus tehakse suurt ja ilusat asja,“ räägib ta muigelsui korraldustiimi motivatsiooniahelast.

Ootamatused pakuvad pinget

Kõige suuremaks riskiks on ilm. Peetsi kui peakorraldaja kõige esimene maraton jäigi 2007. aastal ära – lund küll rajal oli, aga liiga pikalt kestnud soe ilm tegi selle läbimatuks supiks. „Kuigi olen suhteliselt karastunud, on ilmaolu päris suur närvikulu,“ kommenteerib ta. Ilmariski aitab maandada mets, mille liivane pinnas hoiab hästi lumekatet. Sellegipoolest tuleb peaaegu igal aastal labidad välja võtta – 16 aasta jooksul ei ole vaid kahel korral seda teha tulnud. Nii kühveldataksegi käsitsi rajale teatud kohtadesse lund juurde, rekordaastal tehti seda 12 km ulatuses. Staadionil aitab lumepuudust vajadusel katta lumekahur.

Maratonipäevaks ei võta peakorraldaja ühtegi muud kohustust kui ootamatustele reageerimine. Kahel korral on ta saanud ka lihtsalt võistlust vaadata, tavaliselt tuleb aga ette igasugu probleeme, mida lahendada. Näiteks pargib keegi mõne teeotsa kinni, kellegi pangaülekannet ei leita üles või saab keegi viga ja vajab meditsiinilist abi. Eelmisel ÖÖmaratonil oli 3–4 km lõik, kus piki rada oli põder jooksnud ja suusaraja segamini trampinud. „Üks osaleja kirjutas, et peaksime kohalike hobusekasvatajatega rääkima, et ei ole ilus käia suusarajal hobustega ratsutamas. Metsas elavad aga metsaelanikud, keda meie ei kontrolli,“ meenutab Peets.

Vaid osalustasu eest kahjuks suusamaratoni ei korralda, sest ainuüksi rajahooldus on sedavõrd kulukas. Seetõttu taotletaksegi raha kõigist võimalikest kohtadest. Palju on abiks kohalikud ettevõtted ja omavalitsus, viimane nii rahaliselt kui ka vabatahtlikega. Koostööd tehakse piirkonnas olevate ettevõtetega – sealsed majutusasutused ja spaad on vaatamata madalhooajale maratoni ajal täis. „Saime just kõne, et Jõhvi linn tahab toetada – sellist asja väga ei juhtu, et keegi tuleb ise pakkuma, kas nad saaksid abiks olla,“ ütleb Peets.

Hobi toetab tööd ja vastupidi

Peets arvab, et nii eraettevõttes kui suurürituse korraldamisel taandub kõik suuresti inimeste juhtimisele. Maratoni tegemine on meeskonna juhtimine, pingetaluvuse testid on tavapärased. Maratoni korraldustiimi liige Tiit Pekk lisab, et ootamatustega tegelemine tuleb kindlasti ka igapäevatöös kasuks (Pekk, kunagise Hansapanga üks tippjuhte, on praegu tarkvaraettevõtte Codebourne OÜ üks juhtidest). „Kui oled nii mõnestki kadalipust läbi käinud, läheb iga uus lihtsamalt,“ räägib Pekk. Ta lisab, et juba Otepää MK etapi korraldamise aegadest (Pekk oli Otepää MK etapi kauane peakohtunik) on tal kombeks teha märkmeid asjadest, mida järgmisel korral paremini teha. „Kui võistlus lõpeb, läheb välja kokkuvõte. Järgmine üritus algab selle läbilugemisest. See on aidanud samm kõrgemale ja kehtib mistahes juhtimises, ka tarkvaraarenduses,“ ütleb Pekk, kes sõitis oma esimese Alutaguse suusamaratoni juba 12-aastaselt.

Alutaguse suusamaraton toimub 10.–11. veebruaril.