Kirjutasin oma eelmises kolumnis sellisest praegu aktuaalsest fenomenist nagu vaikne loobumine (quiet quitting). Selle terminiga võetakse kokku olukord, kus töötaja teeb oma tööd ikka edasi, kuid on loobunud arvamusest, et töö on elus kõige tähtsamal kohal ja panustada tuleks rohkem, kui tööülesanded eeldavad. Muu hulgas hõlmab see keeldumist pikkadest tööpäevadest, tasustamata ületunnitööst ja pidevast kättesaadavusest. Ühesõnaga, märgatav muutus selles, kuidas pandeemiajärgselt tööd ja karjääri mõtestatakse.
Kuid ei läinud kuigi kaua aega, kui aruteludesse ilmus veel teinegi sarnane termin – vaikne vallandamine (quiet firing). Sarnaselt vaikse loobumisega pole siingi tegemist päris uue nähtusega.
Lühidalt: vaikne vallandamine on olukord, kus töötajat koheldakse nii, et ta pakiks ise oma asjad. See võib toimuda kahel viisil: juht teeb seda kas tahtlikult või teadmatusest. Vaikse vallandamise tunneb ära järgmistest näidetest:
–
Kommentaarid on suletud