Tallinna Linnamuuseumi töötajate koostöös sündinud arengukava andis muuseumide tööle uue sisulise tähenduse ning pakkus ka leevendust kahe aasta pikkusele koroonavaakumile. Arengukava loomisest ja sellest, kuidas koroonaperioodil tühjaks jäänud muuseumid taas rahvarohkeks muutuvad, rääkisid Eva Pärtelile Tallinna Linnamuuseumi direktor Heli Nurger ja arendusjuht Marge Sassi.
Arengukava tegemise tõuke andsid mitmed muuseumi juhid, kes tunnetasid Kultuuriliidri koolitusel jm käinuna vajadust arengu strateegilise planeerimise järele. Nurgeri sõnul saadi aru, et organisatsiooni kui terviku edasiminekuks on tarvis valdkonnapõhist planeerimist. Koroonaperiood andis selleks suurepärase võimaluse, et piirangute ja muuseumide sulgemise tõttu tööst eemal olnud inimesed taas ühise eesmärgi nimel kokku tuua.
Arengukava koostamise protsessi värvati väljastpoolt maja appi juhtima Mairo Rääsk, kellel ka varasem muuseumitaust. Start algas avaseminarist, misjärel algas töö juba rühmades. Linnamuuseumil on seitse filiaali ehk muuseumi, aga töörühmad jagati teemavaldkondade kaupa: organisatsioon, teadus, elamus, haridus. Muuseumides töötab kokku 86 inimest ja kõik said ise valida, millisesse töörühma nad panustada tahavad. Nurgeri sõnul isegi soositi seda, et töörühmas oleks mitmesuguse vaatega inimesi. Igal töötoal oli oma juht, kes oli saanud ettevalmistuse, kuidas probleemidest lahendusteni jõuda ja töö kirjalikult vormistada. Iga nädal koguti töörühmadest sisendit ning igal neljandal nädalal said kokku nende juhid. Kokkuvõtteid tehti novembris toimunud lõpuseminaril.
Arengukava kui suur pilt
Nurgeri sõnul oli see maksimaalse kaasamisega läbi viidud protsess, mille tulemusena sündinud arengukava on muuseumi tööplaani aluseks. Kuigi kultuurisektoris on Linnamuuseumi juhtide sõnul palju intuitsioonipõhist juhtimist, on arengukava vajalik, sest see ühtlustab tulevikunägemuse. „Nii saad laias plaanis vaadata, kas oled õigel teel… Peenhäälestust teed loominguliste inimestega ikka natuke kõhutunde ja empaatiaga,“ räägib Nurger. Hiljutisel nõukoja koosolekul tehti ka juba esimene tagasivaade, et veenduda, kas ollakse ikka õigel teel, sest see ei ole dokument dokumendi pärast, rõhutab ta.
Arengukava loomine oli edukas tänu kõigi töötajate kaasamisele ja töötubades valitsenud loomingulisele õhkkonnale. Marge Sassi meenutab, et kõik said ära rääkida, mis südamel, ning lisab, et arengukava koostamine ei olnud kompromiss, vaid konsensus. Ta rõhutab loominguliste elementide tähtsust: kui need on mängus, tulevad kõik entusiastlikult kaasa. „Ideed lendavad, kõik tahavad panustada, pigem tuleb inimestel hoogu maha tõmmata… See on selline iseeneslik innustumine.“ Aasta eest muuseumivaldkonnaga liitunud Sassi toob välja, et kui formaalsed protseduurilised muudatused on neil teiste valdkondadega võrreldes ehk kohati aeglasemad, siis loomingulisust hõlmavad tegevused, näiteks ühelt sihtrühmalt teisele orienteerumine või sisu muutmine, panevad kohe silmad särama.
Arengukava loomine oli edukas tänu kõigi töötajate kaasamisele ja töötubades valitsenud loomingulisele õhkkonnale.
Muuseumis ei töötata Nurgeri sõnul niivõrd palga kui eelkõige väärtuste tõttu, et jätta oma jälg pärandi hoidmisse. „Me kujundame uue põlvkonna maailmavaadet, sidudes kokku mineviku kogemuse ja tuleviku nägemuse. Oma valikutes, milliseid näitusi teeme, peame kaasas käima sellega, mis on täna õhus; peame hingama tuleviku õhku,“ kirjeldab ta näituste sünni protsessi. Kui varem sündisid näitused kuraatori algatusena, siis arengukava toetab uut lähenemist, mille kohaselt tuleb näituse tuum vastloodud teadus- ja kogudeosakonnalt. Näiteks toimub kahe aasta pärast mustpeade näitus, millele on nüüdseks teadusebaas loodud, ja praegu mõeldakse kommunikatsioonile, et see kõnetaks 21. sajandi inimest. „See on pikk protsess, et oleks täistabamus, sest mustpeade pärand on väga rikas ja oluline, kuid võib tänasele inimesele jääda veidi kaugeks,“ räägib Sassi. Nurger rõhutab, et uurimisteema peab käima näituse tegemise soovist ees. „Paneme varasemast palju rohkem sisu loomisel rõhku teadus- ja kogudeosakonnale ja alles siis tuleb näitus.“
„Alati tuleb kuklas hoida ka seda mõtet, et näitus ei läheks kommertsiks kätte; et inimese arusaam meelelahutusest muutuks tänu meile elitaarsemaks,“ lisab Nurger. Ta toob näiteks praeguse „Kõlvatu Tallinna“ näituse ja sekskursioonid, kus kõmuline teema tuli hoolikalt läbi mõelda, et sälitada tõsiseltvõetavus, faktid ja hea maitse. „Näitus ise on prostitutsioonist ja selle traagikast – see ei ole kergemeelne ega kerglane. Kuraatorid võtsid seda teemat väga tõsiselt. Näituse pealkirjaga mängid piiri peal, aga ei lähe üle selle. Pealkiri peab samas olema intrigeeriv.“
Muuseumide külastajate arv oli 2021. aastal veerand sellest, mis 2019 ehk enne koroonaaega. Varem piisas vaid sellest, et vanalinnas uksed lahti teha, ja maja oli rahvast täis. Nüüd tuleb mõelda, kuidas Eesti oma inimesed muuseumidesse kutsuda. Koroonaajal oli eesmärgiks tähelepanu hoidmine, aga ka oma inimestele loominguliste väljakutsete pakkumine. „Inimene, kes on harjunud looma, ei taha istuda kodus,“ räägib Nurger. Pead pandi kokku ja nii sündisid uued näituste-ürituste ideed. Tänavu käivitunud tasuta muuseumi pühapäevad on kohale toonud tohutult rahvast. Näiteks külastas aprillikuu muuseumipühapäevi kokku 5700 inimest. Uudne idee oli praeguse 85 aasta juubeli kontserdisari, kus saab ära kasutada hea akustikaga ajaloolisi hooneid, nii et see on muuseumi- ja kontserdielamus koos. Samuti toimuvad kaadritagused tuurid, kus lastakse inimesi kogudele väga lähedale. „Meil on ainult 3% muuseumi kogudest eksponeeritud, tänavusel juubeliaastal on võimalik varjul olevat väga lähedalt näha ja kohtuda kõige suuremate professionaalidega, et kuulda ka tausta,“ räägib Nurger.
Linnamuuseumi soov on tekitada publikuga dialoog, panna inimesi kaasa mõtlema-vaatama.
Linnamuuseumi soov on tekitada publikuga dialoog, panna inimesi kaasa mõtlema-vaatama. Üks filiaalidest, Kalamaja muuseum, on ehe näide kohaliku kogukonna muuseumist, sest selle kujundasid ja lõid oma lugude ja esemetega kohalikud. Sellest on saanud kogukonna kooskäimiskoht, kus õhtuti toimuvad ka kokkamis- ja vestlusõhtud. Identideedilugusid kogub kohalikelt ka Vene muuseum ning lastemuuseum Miiamilla lubas lapsed uue näituse ettevalmistamise käigus isegi sisekujundaja ametisse.
Selleks et jõuda oma tulevaste muuseumikülastajateni ehk noorteni, tihendati koostööd eelkõige ajalooõpetajatega, et nad näeksid muuseumides oma tundide jaoks suuremat kasutegurit. Kultuurisündmusteks on “Apteeker Melchiori” filmist inspireeritud ekskursioonid ja näitus. See on ühtlasi näide muuseumi paindlikkusest ja kiirest reageerimisest: koostöö Melchiori tiimiga andis võimaluse eelarveta tegevused siiski kiirelt ellu viia.
Rohkem loomingulisust
Organisatsiooni arengus on Sassi sõnul oluline see, et töötajate tiibu ei kärbitaks ning märgataks innovaatilisi ideid ja isiksusi. „Üks võimalikke selgitusi, miks Nokia oma liidripositsioonilt alla kukkus, on see, et innovatsiooni osakond tegi aastas 200 arendusettepanekut, millest juhtkond arutas vaid kümmet. Mida tundsid need professionaalid, kui 190 ei väärinud kaalumistki?“ toob ta näiteks. Eesti on tema sõnul ju väga loominguline, mida näitavad ka arvukad startup’id – tuleks leida mängulised formaadid kas organisatsiooni arendamiseks või uute sihtturgude ja -rühmadeni jõudmiseks. Igas inimeses, olgu ta riigiametnik või pangatöötaja, on see loomingulisus olemas, kui õigetele nuppudele vajutada, on Sassi kindel. „See tunne, et minu idee tekitas muutuse, on ikkagi nii oluline ja motiveeriv,“ lisab ta. Näiteks on Linnamuuseumi juubeliaasta slogan’i „Hoia, mäleta, jaga“ välja pakkunud oma töötaja, koguhoidja Ando Pajus, see ei ole reklaamiagentuuris loodud.
Kommentaarid on suletud