Ma olen aastaid imestanud, kui elujõulisena püsib juhtimisdogma, mis ütleb, et mida ei saa mõõta, seda ei saa ka juhtida. Kiire internetiotsing näitab, et seda müüti levitavad agaralt juhtimiskoolitajad ja seda leiab mõnest juhtimisalasest lõputööstki. Seega on põhjust arvata, et mõõtmisreligiooni uskujaid jätkub ka tulevikus.
Kui vähegi vaadata, mis on juhtimises kõige olulisem, siis need kipuvad olema asjad, mida on väga raske panna vähegi adekvaatsetesse mõõdikute süsteemi. Kuidas tuleks mõõta organisatsiooni kultuuri, kuigi just see on edu või ebaedu juures üks määravamaid asju? Või mis ikkagi on usaldusväärne mõõdik juhtimise kvaliteedi hindamiseks? Või kas parem on see õpetaja, kes tekitab lastes õppimisindu, või see, kellel on õppeplaanis kõik linnukesed täidetud?
Miks meil siis on kinnisidee kõike mõõta? Paljuski algab see peale sellest, kuidas me juhtimist ja organisatsiooni näeme. Me võime rääkida uutest juhtimisideedest kui palju tahes, aga juhtimise taustsüsteem püsib seni ikkagi valdavalt mehhanistlik ehk organisatsioone käsitletakse masinana,
Kommentaarid on suletud