Kliima muutub, sademed on meie kandis varasemast ägedamad, ehkki nende koguhulk polegi näiteks aasta lõikes eriti suurenenud. Asulate sadevee- ja heitveesüsteemid ei suuda selliseid äkilisi valinguid vastu võtta, neid kõiki suuremaks ehitada pole samas mõeldav. Probleemide kompleksile pakub tarku pilootlahendusi kolm aastat kestnud Läänemere riikide teadlaste ja inseneride ühisprojekt NOAH. Kirjutab Ants Vill.
Läbi aegade on inimesed teinud paradoksaalse tähelepaneku – üleujutuse puhul on esimene asi, millest puudus kätte tuleb, puhas ja saastevaba joogivesi. Tulvad panevad liikuma kõik ebatervisliku, mis maastikul olemas, kuigi tavalise ilma korral kaevudest lahus: ujutatakse üle prügimäed, sõnnikuhoidlad, raibete matmispaigad, kuivkäimlad, reoveekraavid, kanalisatsiooni ning reovee puhastusseadmed ja kalmistud, sealhulgas näiteks ka katkuhauad.
Uuemal ajal on tulvade kahjulikkus veidi teisenenud, kuid probleem pole oma teravust minetanud. Tugevate paduvihmade korral tungib üleujutatud süsteemidest puhastamata reoveega segunenud vihmavesi ja sellele lisanduv üle kallaste tunginud mere- või jõe/järvevesi tänavaile-haljasaladele-väljakutele.
Kommentaarid on suletud