Eelmisel aastal oli Eesti kogu arengukoostöö maht umbes 43 miljonit eurot, mis on 0,16% meie riigi majanduse kogutoodangust. Sellest välisministeeriumi hallata oli 12 miljonit eurot. Arengukoostöösse ja humanitaarabisse soovitakse üha rohkem kaasata ka erasektorit. Välisministeeriumi arengukoostöö ja humanitaarabi büroo direktori Kadi Metsandiga ja Marketingi Instituudi juhi Anu-Mall Naaritsaga käis rääkimas Erik Samel.
Eestist sai abi andev riik 1998. aastal. Kadi Metsandi sõnul oli esimene koostööpartner Rahvusvahelise Punase Risti Komitee, millesse Eesti panustas rahaliselt. „Eesti oli tol ajal veel üsna vaene, aga meile tundus oluline olla solidaarne kõikide teiste riikidega, kes ka hädasolijaid aitavad,“ ütleb ta. „Mul on hästi hea meel näha, kui professionaalseks me oleme nende aastatega ka ise doonorriigina muutunud.“
Metsandi arvab, et Eesti edu põhjus on olnud see, et meil on olnud hästi fokuseeritud strateegiline lähenemine: „Me oleme teadnud, mis on Eesti konkreetne lisandväärtus, ning sellest lähtuvalt oleme pannud paika konkreetsed tegevused ja prioriteetriigid. Eelkõige idapartnerluse riigid. Ukraina, Gruusia, Moldova on väga huvitatud Eesti kogemusest. Valgevene on samuti prioriteetne riik olnud, ent praeguseks on lähtuvalt keerulisest sisepoliitilisest olukorrast Valgevenes projektid lõpetatud. Me toetame eelkõige kodanikuühiskonda väljaspool Valgevene, sh üliõpilasi ja ajakirjanikke.“
Gruusia on võtnud aluseks Eesti haridussüsteemi õppekava.
Metsandi tuli hiljuti Gruusiast, kus tema sõnul oli tõesti tunda Gruusia ametiasutuste ja projektipartnerite tänu. „Meie senine tegevus kasvõi Gruusia haridussüsteemi ülesehitamisel on olnud väga edukas,“ kinnitab ta. „Gruusia on võtnud aluseks Eesti haridussüsteemi õppekava. Seal teeme ka väga edukalt koostööd UNICEFiga, kes aitab meie haridussektori kogemust seal veelgi laiendada. See on hea näide sellest, et midagi saab teha kahepoolselt otse riigiga, aga teatud valdkondades on hea võtta juurde üks ÜRO suur organisatsioon, kellel on suurem võimekus projekte ellu viia. Gruusiast rääkides tahaksin esile tuua veel naistevastase vägivalla teema. Otse projektipartnerite või naistega rääkides on näha, et meie koostöö Gruusiaga on selleski valdkonnas olnud edukas.“
Tänu Eesti tegevusele on Ukrainas rakendamisel Eesti X-tee mudel nimega Trembita. Tänaseks on sellelt platvormilt Ukraina kodanikele kättesaadavad ligi 300 teenust.
Ukrainas saab tuua esile Eesti e-kogemust ja ettevõtluse arendamist: „Tänu Eesti tegevusele on Ukrainas rakendamisel Eesti X-tee mudel nimega Trembita. Tänaseks on sellelt platvormilt Ukraina kodanikele kättesaadavad ligi 300 teenust. Hetkel viib Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskus ellu ka justiitsreformi. Ettevõtluse arendamise toetamise teemal on mitmed Eesti partnerid teinud väga head tööd. Kui käisin juunis Ukrainas ja suhtlesin nii valitsusasutuste kui ka projektipartneritega, siis tagasiside oli väga positiivne, meie projektidel on mõju.”
Alates 2020. aastast on arengukoostöö projektidesse üha enam kaasatud ka erasektori kogemust. „Vanasti oli selline traditsiooniline mudel, et pigem teeb kolmas sektor arengukoostööd n-ö põllul. Tänaseks on kogu rahvusvaheline kogukond aru saanud, et lisaks kolmanda ja avaliku sektori koostööle on ka erasektoril väga oluline roll partnerriikide arengu toetamisel,” märgib Metsandi. „Euroopa Liidult ja Maailmapangalt on päris palju rahastusvõimalusi, kus erasektor saaks liituda. Üks probleemkoht, mida me Eestis oleme näinud, on, et meie erasektor võib-olla ei tea veel hästi, kuidas seda teha või mis on arengukoostöö ja humanitaarabi.“
Üks prioriteetriik oli seni ka Afganistan, aga me kõik teame, mis olukord seal praegu on. Metsandi sõnul on julgeolekuolukorra tõttu kahepoolsed projektid lõpetatud ning mitmed Eesti projekti kohapealsed partnerid evakueeritud. „Aitame praegu Afganistani humanitaarolukorda leevendada ÜRO humanitaarabiorganisatsioonide kaudu,“ lisab ta.
Marketingi Instituut tegi Ukrainas ekspordirevolutsiooni ja koolitas Ukrainas konsultante
Marketingi Instituudi juhi Anu-Mall Naaritsa sõnul alustati Ukrainas tegevust nn ekspordirevolutsiooni projektiga: „Tegime seda kaks või isegi kolm aastat ja kõik olid väga rahul.“ Ekspordirevolutsioonist kasvas välja teadmine, et see on ühelt poolt lühiajaline ja teisalt peaks sinna riiki tekkima võimekus selliseid asju ise läbi viia. Nii tekkiski mõte, et ei peaks koolitama eksportijaid, vaid vahekihti ehk konsultante, kes annaksid nõu, kui ettevõttel tuleb idee eksportida.“
Kiire lahenduseni jõudmiseks otsustati hakata koolitama kahel suunal korraga: konsultante ekspordi valdkonnas, et nad oskaksid analüüsida ja anda ettevõtetele nõu, ning teisalt tuli neid koolitada ka selles, kuidas teha oma konsultatsiooniettevõtet. „Me ei jäta neid selle ekspordi teadmisega turule üksi ja siis pärast imestame, et enamik ei suutnud jätkusuutlikult tegutseda,“ selgitab Naarits, „vaid pigem õpetame neile kohe oskusi, mida on vaja selleks, et ekspordi valdkonnas või konsultatsiooniettevõtluses tugev olla.“
Koolitus koosneb seitsmest moodulist. Igas moodulis lahendatakse praktiline ekspordiülesanne ühe tegutseva ettevõtte peal, et saada võimalikult lai kogemus eri tüüpi äridest. Naaritsa kinnitusel on koolitused väga edukad: „Rahulolu oli meeletult kõrge – ühtki moodulit ei ole olnud, kus see oleks kümne palli süsteemis olnud alla üheksa.“
Selliste koolituste edukaks korraldamiseks on tema arvates võtmeks defineerida, mis doonorite turg üldse on: „Ma tegin ka arvutused: kui Eestis on ühe miljoni inimese peale 15 000 eksportivat ettevõtet, siis korrutasin selle Ukraina 40 miljoniga ja sain suure summa. Aga kui sain lõpuks aru, kui väike ettevõtlus- ja ekspordiaktiivsus seal on, siis selgus, et need numbrid ei päde. Lvivis, kus on umbes miljon inimest, on ligikaudu 1000 eksportijat. Meie oma 15 000ga siin Eestis oleme valgusaastatega nendest ees. Hakkasin vaikselt aru saama ka doonorite maailmast: kes seal on aktiivsed, mis on nende väljakutsed, eesmärgid, kuidas nad oma tööd planeerivad ja kuidas meie neid aidata saame nende ja Ukraina eesmärkide täitmisel.”
Uus suund – Aafrika
Eesti soovib laiendada oma tegevust ka Aafrika mandrile. Digipööre on kahtlemata teema, kus Eestil on kõige rohkem lisandväärtust pakkuda – see teema on ka Euroopa Liidu arengukoostöö järgmise seitsme aasta suur prioriteet. „Veebruaris võtsime vastu esimese kõikehõlmava Aafrika strateegia, mis aitab meil sellel mandril sättida fookust,“ selgitab Kadi Metsandi. „Viimased 5–6 aastat olen näinud, kuidas on hüppeliselt kasvanud erinevate Aafrika riikide huvi Eesti vastu seoses e-riigi ülesehitamisega. Võttes arvesse, et Aafrikas on 54 riiki, siis kõigiga ei jõua Eesti suhelda. Meile on oluline omada konkreetset ülevaadet, millistes riikides saab Eesti digipöörde kogemus anda kõige kasulikumat lisandväärtust. Strateegia kohaselt keskendume seetõttu eeskätt Ida-Aafrikale ja eelkõige Keeniale, sest tegu on innovatsioonikeskusega. Eesti e-riigi ülesehitamise kogemust on võimalik kõige paremini rakendada riikides, kus on olemas vajalik baasinfrastruktuur ja riigis olemas teatud arengutase. Septembris käisime president Kersti Kaljulaidiga riigivisiidil Keenias. Visiidil oli kaasas ka ettevõtjate delegatsioon ning sõlmiti mitmeid koostöökokkuleppeid.”
Seoses ettevõtlusega tõstab Metsandi esile innovatsiooni ja startup’ide teema: „Näiteks Ukrainas on väga edukalt üle võetud Eesti startup-ökosüsteemi mudel ja Keenias näeme, kui palju on innovatsiooni ja soovi meie startup’idega koostööd teha. Näiteks Garage48 on välisministeeriumi arengukoostöövahendite kaasabil Keenias ja laiemalt Aafrikas mitu häkatoni korraldanud. Eelmise aasta lõpus toimus Euroopa-Aafrika häkaton, kus oli üle 100 tiimi, kohati ka segatiimid nii Euroopast kui Aafrikast ja kus töötati päris häid lahendusi välja. Ka sel aastal toimus 9.–12. detsembril järjekordne Aafrika–Euroopa häkaton, mis aitas leida uuenduslikke lahendusi pandeemiast tekkinud sotsiaalmajanduslikele probleemidele.”
Ukrainas on väga edukalt üle võetud Eesti startup-ökosüsteemi mudel ja Keenias näeme, kui palju on innovatsiooni ja soovi meie startup’idega koostööd teha. Kadi Metsandi
Millest arengukoostöös osalemisest huvitunud ettevõte alustama peaks?
Metsandi soovitab kõigepealt lugeda, mis on arengukoostöö ja humanitaarabi, et kontekst endale selgemaks teha. „Arengukoostöö on arenguriigile antav rahaline või materiaalne abi või oskusteave, mis on otseselt seotud riiklike või rahvusvaheliste arengueesmärkide saavutamisega ja ei ole kasumile orienteeritud. See põhineb partnerlusel arenguriigiga, toetades arenguriigi enda võimekuse kasvu. Seega on ettevõtete jaoks arengukoostööprojektide puhul tegemist eelkõige sotsiaalse vastutusega,“ selgitab ta. „Selliseid projekte pole Eesti ettevõtted võib-olla veel palju teinud, aga ma arvan, et siin on kindlasti ruumi suuremaks koostööks. Arengukoostööprojektis osalemine annab teatud nähtavust innovaatilisele lahendusele ja nii näevad võib-olla partnerriigi teatud organisatsioonid või teised ettevõtted, et tegu on huvitava valdkonna või lahendusega. Ühtlasi annab see Eesti ettevõtetele võimaluse saada rohkem teada sihtriigi poliitikast ja võimalustest ning järgmises etapis ehk kaasuda mõnda hankesse, aga selles loomulikult Eesti riik enam kaasa ei löö.“
Eesti arengukoostöö olulised valdkonnad on head valitsemistavad, digi- ja rohepööre, haridus, ettevõtluse toetamine. Eesti ettevõtete tegevusest arengukoostöö projektides on Metsandi sõnul mitmeid häid näiteid: „Eesti arengukoostöö kaasrahastusel piloteerib näiteks Timbeter oma metsa säästliku haldamise lahendust Gruusias ja Keenias. Teine näide on Opic – presidendi visiidi käigus septembris lansseerisime Keenias õppematerjalide digiteerimise pilootprojekti, mis on kaasrahastatud Eesti arengukoostöö vahenditest. Lisaks eespool jutuks olnud Trembita Ukrainas, kus Eesti rahastuse kõrval on kaasatud ka Euroopa Liidu ja teiste doonorite vahendid. Projekti pearakendaja oli E-riigi Akadeemia, aga ka Eesti ettevõte Cybernetica. Kui COVID-19 algas, tuli paljudelt riikidelt abipalveid. Välisministeerium tegi siin head koostööd erasektoriga ning saatsime Eesti tootjate desovahendeid, tekke, patju ja voodipesu mitmesse riiki, sh Gruusiasse, Ukrainasse, Põhja-Makedooniasse ja Montenegrosse. Üha enam oleme soovitanud digiinnovatsiooni alal teha koostööd kolmanda ja erasektori vahel-– see on ennast hästi õigustanud näiteks e-hariduse alal, kus MTÜ Mondo ja e-kool on alustanud tööd Keenias ja Ugandas.”
Eesti arengukoostöö kaasrahastusel piloteerib näiteks Timbeter oma metsa säästliku haldamise lahendust Gruusias ja Keenias.
Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskus
2020. aasta alguses alustati välisministeeriumis arengukoostöö ja humanitaarabi valdkonna reformiga. „Eesmärk oli hinnata, mida me oleme seni hästi teinud ja mida saaks veel paremini teha,“ selgitab Metsandi. „Reformi üks konkreetne tulemus on sihtasutuse Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskuse loomine 2021. aasta aprillis, kuhu muuhulgas koondub alates 1. jaanuarist 2022 kogu Eesti kahepoolne arengukoostöö projektide haldamine, mis seni on olnud välisministeeriumis. Keskusega liideti juulis Idapartnerluse Keskus, mis seni on väga edukalt rakendanud arengukoostööprojekte idapartnerluse riikides. Kogu reformi eesmärgiks on tõsta Eesti arengukoostöö rakendamise võimekust nii idapartnerluse riikide kui ka Aafrika suunal. Lisaks on eesmärk kaasata senisest enam Euroopa Liidu ja teiste doonorite kaasrahastust. Võttes arvesse, et digipööre on Euroopa Liidu arengukoostöö suurprioriteet, on siin just Eestil võimalik digiprojektide jaoks kaasata suuremahulist Euroopa Liidu rahastust. Meil on juba praegu väga hea koostöö mitme teise rahvusvahelise doonoriga, näiteks USA ja Saksamaaga, kellega oleme allkirjastanud ka konkreetsed koostöömemorandumid. Lisaks kaardistame lisakoostöövõimalusi Põhjamaadega. Ka partnerriigile on kasulik, kui mingi hulk doonoreid viib partnerriigis ühisprojekte läbi – see vähendab abi killustumist.“
Kultuurilised eripärad
Kui sa lähed partnerriiki ja lepid kokku tegevused, siis mõtled eestlasena, et asume tööle. Kuid siis tuleb Metsandi sõnul välja, et tegelikult on sellel riigil hoopis teistsugune kultuuriline taust. „Arengukoostöös tuleb olla hästi paindlik, arengukoostöö tähendabki tegelikult pikaajalisemat protsessi, hoiakute muutmist,“ ütleb ta. „Ega meie e-riigi ülesehitamine ei juhtunud ka ühe päevaga. Arengukoostöös on olulised isikuomadused paindlikkus ja kannatlikkus. Me ei saa eeldada, et kõik mõtlevad nii nagu eestlased. Üks asi, mida doonorid on vahel mitte kõige paremini teinud, on see, et on mindud lihtsalt kuskile riiki ja öeldud, et „teil on seda vaja“. Tegelikult on vaja alates esimesest sammust tekitada kaasvastutus partnerriigis – ainult koos toimetades on võimalik läbi viia muutusi.
———————
Üleskutse
Kui kümme aastat tagasi erasektorist arengukoostöö või humanitaarabi valdkonnas eriti ei räägitud, siis viimastel aastatel on aru saadud, et see on oluline.
Arengukoostöös on erasektori kaasumisest juba väga häid näiteid, aga humanitaarabi suunal on veel arenguruumi. Humanitaarabi eesmärgiks on konflikti või loodusõnnetuse korral päästa elusid ja leevendada kannatusi. Seni oleme humanitaarabi kriisidesse panustanud peamiselt kas rahaliste vahendite või ekspertidega. Meil on aastatepikkune väga hea koostöö Päästeametiga – Eesti eksperdid on ÜRO kriiside ja katastroofide koordineerimis- ja hindamismeeskonna (UNDAC) liikmed. Võttes arvesse Eesti tugevat kuvandit kõigis e-teemades, lähetasime eelmise aasta veebruaris ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti innovatsiooniüksusse Eesti erasektori eksperdi, kes nõustab organisatsiooni pagulaste digi–ID loomisel. Arvestades üha suurenevate abivajadustega, on siin kindlasti senisest enam ruumi ka Eesti innovaatilistele lahendustele ja toodetele, on need siis seotud toidupakkide, desovahendite, IKT lahenduste vm tootega. Hiljuti oli mul hea võimalus tutvuda ühe Eesti startup’i innovaatilise reoveesüsteemi lahendusega, mis ei nõua suurt infrastruktuuri, aga suudab puhastada reovett ja muuta seda joogikõlblikuks – ka see võib huvi pakkuda ÜROle.
Muidugi tuleb silmas pidada, et ettevõttel, kes soovib oma toodet pakkuda, peab olema tagatud võimekus osaleda ka ÜRO hangetel.
Kutsun era- ja avaliku sektori esindajaid üles kaasa mõtlema, kus saaksime koos senisest enam panustada humanitaarabi kriiside leevendamisse. Kindlasti on jätkuvalt suur vajadus näiteks ehitusinseneride, logistikute, meedikute, keskkonnareostuse ekspertide järele.
Otsime erasektorist ka arengukoostöö ja humanitaarabi kõneisikuid, kes juba panustavad sotsiaalsesse ettevõtlusesse ning tahaksid olla heaks eeskujuks teistele.
Kadi Metsandi
Välisministeeriumi arengukoostöö ja humanitaarabi büroo direktor
Kommentaarid on suletud