fbpx

Kriisiajal vajavad töötajad enim tunnet, et neist päriselt hoolitakse

Intervjuu Unistuste Tööandja konkursi eestvedaja Anu-Mall Naaritsaga

Anu-Mall Naarits

Juba üheksandat korda käivitus sel sügisel Eesti põhjalikuim tööandjate mõõduvõtt – Unistuste Tööandja valimine. Kuigi veel detsembri alguseni saavad inimesed sekkuda parimate organisatsioonide ülesandmisse läbi Kiida Tööandjat kampaania-ankeedi täitmise, on praeguseks selge, et viimase aastaga on töötajate ootused tööandjatele ja ka vastupidi, märkimisväärselt muutnud. Uurisime, milliseid muudatusi on märganud konkursi ellukutsuja ja eestvedaja Anu-Mall Naarits.

Anu-Mall, Kiida Tööandjat kampaania on juba paar nädalat väldanud. Mis torkab sel aastal eriliselt silma, mille eest organisatsioone enim kiidetakse?

Senistest ankeetidest paistab tõesti üks teema teistest eredamalt välja. Inimesed kiidavad oma tööandjaid selle eest, et nad tunnevad nende poolset hoolt ja hoolitsemist. See on ilmselt seotud paljuski praeguse ajaga, kriisiga, kus inimesed on ajutiselt tagaplaanile jätnud oma isiklikud ambitsioonid, eneseteostuse vajaduse, millegi suure ja olulise tegemise tähtsustamise. Esile on kerkinud pigem sellised ootused, millest me pole viimasel 2-3 aastal nii teravalt rääkinud. Kui vaadata muutusi nn Maslow püramiidi keskselt, siis märkame, et kriis on inimeste vajadusi sammukese võrra baasvajaduste poole toonud.  

Kui palju võiks need muutused meie ühiskonnas kajastuda Unistuste Tööandja valimises? Kas finaali pääsevad taaskord ennekõike võimekad ja innovaatilised IT-firmad, või on seekord ka teistel rohkem võimalusi?

Mulle tundub, et tööandja brändi turul on toimumas kaks muutust. Esiteks on paljud ettevõtted ajapikku aru saanud, mis on nende peamised tugevused ja milliste lubaduste ja tegevustega nad omale paremaid inimesi hangivad ja hoiavad. See tähendab, et huupi rapsimist ja saja asja tegemist enam pole. Keskendutakse 2-3 kõige vajalikumale tööandja brändiväärtust kõige tõhusamalt kasvatavale tegevusele.

Teiseks aga on näha üldise taseme ühtlustumist. Ehk enam pole turul niivõrd üksikuid säravaid tähti, kes teistele pika puuga ära paneks. Pigem võib üllatajaid tulla absoluutselt igast sektorist. Kui seda hoolitsemist ja turvatunnet  silmas pidada, mida töötajad täna enim paistavad hindavat, siis seda enam on šansse kas täiesti tundmatutel organisatsioonidel.

Ja kolmandaks, tööandja brändi loomine on töö, mis mitte kunagi ei lõppe. Paljud ettevõtted osalevad meie konkursil aasta-aastalt, et kogu aeg fookust täpsemaks timmida.

Mille poolest üldse Unistuste Tööandja konkurss eristub mitmest teisest samuti tööandjaid reastavast konkursist?

Peamiselt sellepoolest, et me ei küsi inimestelt, kus nad töötada tahaks vaid miks just seal.

Unistuste Tööandja konkursil kogume me kokku töötajate endi anonüümse tagasiside oma töökoha kohta, võrdleme seda tööandjate teadliku panusega tööandja brändi. Mida harmoonilisem on see pilt, mida näevad sama organisatsiooni enda töötajad, töölesoovijad ja tööandja ise, seda tugevam on bränd ja seda õigemad on olnud töövõtted. Need organisatsioonid, kes ei püüa meeldida kõigile,  vaid teavad, milliseid inimesi nad vajavad ja suudavad just endi jaoks õigeid inimesi kõnetada ja motiveerida, pääsevad meie konkursil tavaliselt tippu.

Mida olete veel kriisisaja tööturul märganud, kas ka tööandjate ootused töötajatele on millegi osas muutunud?

Usun, et on kindlasti. Teravalt torkab silma, et kriis on saanud hakkama vähemalt ühe suure muutusega, mis oleks orgaanilise arengukõvera puhul võtnud veel ehk 10 aastat. Ma räägin nn digioskuste muutumiseks elementaarseteks baasoskusteks. Inimene, kes täna osaliselt või täielikult kaugtööd teeb, kuid kardab samas kardab arvutit, ei oska läbi viia Zoomi kõne, ei oska filmida videot ja seda lõigata, ei tunne erinevaid kiire internetiülese suhtluse keskkondi, ei oska iseseisvalt oma ajavooge planeerida ja teistega kooskõlastada, on paljudes ettevõtetes muutunud sisuliselt kasutuks. Või siis koormaks. Kui veel poolteist aastat tagasi arvati, et mitmete nn digioskuste jaoks on olemas oma spetsialistid, nn tugiteenus, siis nüüd eeldatakse, et töötaja saab selle kõigega elementaarsel ja rahuldaval tasemel ise hakkama.

Lugesin kusagilt, et kriisi üheks jalajäljeks on, et ettevõtete klants-töökuulutused enam ei tööta.  On see nii?

Jah, on küll. Kui inimestel on raske, siis otsivad nad tööandjatega teistsugust suhet. Isiklikumat, veenvamat. Sellised nn plastimaigulised töökuulutused, sisutühjad ennastkiitvad veebilehed ja reklaamist läbi nõrgunud sotsiaalmeedia postitused on täna üsna out. Pigem võidavad tööotsija tähelepanu need organisatsioonid, kes suudavad puudutada ja mõjuda autentse, eheda ning hoolivana.

Millal me saame teada, kes valitakse üheksandaks Unistuste Tööandjaks sel keerulisel ja samas kõigile uusi võimalusi pakkuval ajal?

Tulemused selguvad veebruari alguses. Kes tunneb, et soovib veel oma organisatsiooni Unistuste Tööandja konkursile esitada, siis seda saab teha veel novembri lõpuni SIIN.

Kommentaarid on suletud

Antud lehekülg kasutab küpsiseid, et parandada teie kasutuskogemust. Lehe sirvimise jätkamisel nõustud meie küpsiste kasutamise tingimustega. Sain aru Loe lähemalt