Paljud meist on käinud imetlemas Suurt Taevaskoda ja Ahja jõe ürgorgu, kuid vähesed teavad, et selle hingematva looduse keskel elav rahvas on üks leidlikumaid kogu Eestis. Uute ja väiksemate ettevõtete kõrval, nagu veinikojad või meiereid, kõrgub justkui mälestusmärgina töökusele ja leidlikkusele Põlva piimatööstus. Ettevõte, mis oli 70.-80.-aastatel oma uuendusmeelsuse tõttu kuulus üle Nõukogude Liidu, tegeleb nüüd aktiivselt uue aja innovatsiooniga ehk oma ökoloogilise jalajälje vähendamisega. Kirjutab Raul Kalev SA Võrumaa Arenduskeskusest.
Kui ma 90. aastatel noore ajakirjanikuna esimest korda Põlva kandi inimestega kokku puutusin, oli tegu suurettevõtjatega, kes olid seal koolis käinud, kuid hiljem pealinna kolinud. Tollal oli meie riigi majandusringkondades käibel isegi fraas „Põlva maffia“, millega iseloomustati tervet põlvkonda tööstuses, panganduses ja tootmisalal läbi löönud edukaid inimesi. Arvati, et põhjus, miks nad on nii edukad, leidlikkus ja omavaheline kokkuhoidmine. Rahvafolkloor arvas ettevõtlikkuse ja leidlikkuse taga olevat seto vere.
Uus aeg, vanad kombed
Võib-olla oli folklooris ka oma osa tõtt. Just möödunud sajandi 60. aastate lõpus avatud Põlva piimkombinaadist sai maakonna ja kogu riigi tööstusarengu lipulaevu, mis vedas edus supeldes kaasa terve linna ja ümbruskonna arengu. Eriti mäletatakse noorukese direktori Tiit Kõuhkna panust, mh neid uskumatuid rublalademeid, mis ta Moskvast „ratside“ alusel välja kauples ja mis tegid kadedaks mõnedki Põlvast suuremate Eesti linnade juhid. Kui mälu mind ei peta, siis sai just Põlvast kunagi alguse kohupiima tootmine juustu kategoorias. Ikka selleks, et piiravate kvootide tingimustes rohkem müüa. Kodujuust on sealmail praegugi üks tootmishitte.
Kuigi ajad on muutunud, kõrguvad Põlva piimatööstuse pulbritornid seniajani linnast vaid kiviviske kaugusel. Siin varutakse 250 000 kg piima päevas. Autod vuravad seda varuma kell kolm öösel, tehas töötab ööpäevaringselt mitmes vahetuses. Iga päev sõidab siia tööle üle 150 inimese. Tullakse kaugemaltki, mitte üksnes Põlvast, mõned lausa Pihkva oblastist Venemaalt. 100-kilomeetrine igapäevane autosõit pole siinkandis erand – inimestele on tähtis, et oleks meeldiv ja stabiilne töö ning kindel sissetulek.
Lojaalsed töötajad on ettevõtte raudvara
Praegune Põlva piimatööstus kuulub juba 13 aastat Tere kontserni. Ja nüüd on selle ametlikuks nimeks Nordic Milk. Endiselt peamiseks tootmissuunaks olevale pulbritootmisele on edasi arendatud ka täispiimatooteid. Kunagist Mumuu kaubamärki enam pole, vaid tooted on kenasti integreeritud Tere brändi alla.
Ülo Kivine, Nordic Milki juhatuse esimees, ütleb, et on eriti rahul Kagu-Eesti töötajate pühendumusega. Neid, kes on ettevõttest omal soovil lahkunud, on viimastel aastatel 1%. Kes kujutaks midagi sellist ette Tallinnas! Väga paljud inimesed töötavad ettevõttes juba mitukümmend aastat. Pole ka ime, sest nad saavad ju lisaks piirkonna keskmisest kõrgemale palgale sealt ka toetusi: tööstaažiga seotud juubelitoetust, lapse sünni- ja ranitsatoetust, lastelaagri toetust, lähedase kaotamise toetust, spordi- ja prillitoetust. Suvise põhipuhkuse kõrval saavad töötajad veel ka talvepuhkust ning staaži eest lisapuhkusepäevi. Töötaja sünnipäeval peetakse teda meeles kingitusega, samuti toetatakse õppimist (koostöö Olustvere Teenindus- ja Majanduskooliga). Kõike ikka selleks, et tagada vajalik järelkasv.
Loed seda nimekirja ja juba kipub käsi CV-d Põlvasse saatma, eks ole!
Toodangut müüakse 25 riiki
Ülo Kivine möönab, et piima varumismaht on viimastel aastatel tõusnud ja väljalüps farmides muudkui kasvab. Kuigi praegu töötab ettevõtte kolmest pulbritornist vaid üks, on see nii vaid hetke maailmaturu hindade tõttu. Kuna viimasel aastal on pulbrihinnad taas 70% tõusnud, plaanitakse varumist ja tootmist peagi suurendada.
Põlva tööstusest rändavad piimatooted tervelt 25 välisriiki. Pulbrit müüakse üle maailma, isegi nii kaugele nagu Jaapan ja Vietnam. Jogurteid jm täispiimatooted eksporditakse peamiselt Soome ja Baltikumi. Selleks et kasvatada väärindatud toodangu mahtu, valmib Põlva tööstuses juba mõnda aega ka 100% käsitöö kodujuust, mille sees ehtsad Setomaa riisikad. Need konkureerivad edukalt teise kohaliku populaarse väikemeierei, Nopri, toodanguga.
Põlvamaa kohalikud võimud oskavad ettevõtteid hoida ja poputada. Neile on iga investori ja tööandja mure tähtis. „Meil on olnud erakordselt meeldiv koostöö just viimase Põlva vallavõimuga,“ ütleb Kivine. „Nad on olnud väga mõistvad ja vastutulelikud. Kui suvel oli peamine sild remondis ja autod suunati linnast mööda, siis tehti meile erand, et meie 20 piimaautot ei peaks iga päev suurt ringi tegema.“
Piimatööstus vähendab ökoloogilist jalajälge
Viimastel aastatel on Põlva kandis alanud hoogne rohepööre, millega on liitunud ka Nordic Milki Põlva piimatööstus. „Eesti ekspordiartikkel maailmas saab ikkagi olla vaid puhas õhk ja puhas toit, mida jääb kõikjal üha vähemaks,“ räägib Kivine, uhkusenoot häält mahendamas. „Oleme Eestis Rohetiigri asutajad, tegeleme aktiivselt oma jalajälje mõõtmise ja vähendamisega.“
Selleks et eksportida teatud turgudele, on toidutootjatel peagi vaja rohesertifikaati. Just selle sertifikaadi poole Põlvas liigutakse. See tähendab, et ökoloogiline jalajälg peab vähenema nii farmides, pakendites kui ka jogurtisse pandava moosi puhul. Kõiges. Lihtsurelikul on seda isegi raske ette kujutada, kus jalajälgi on otsima asutud. „Oleme juba teinud piimapakkidele väiksemad plastkorgid, loobunud kohupiimades fooliumpakendist ja läinud raiskamise vältimiseks „kõlblik kuni“ märgistuselt üle „parim enne“ märgistusele,“ loetleb Kivine esimesena meenuvaid vähendatud jalajälgi.
Mõistagi jätkab Nordic Milki kontsern pidevalt Põlva piimatööstusesse investeerimist. Iga aastal vahetatakse välja mõni seadmetest uuema ja efektiivsema vastu. Hiljuti hangiti esimene pakkimisrobot.
Igal aastal investeerib tööstus 3–4 miljonit eurot.
Kogu maakonda on haaranud roherevolutsioon
Põlvamaa Arenduskeskuse juht Lennart Liba kinnitab, et tegelikult on Põlva piimatööstus vaid üks piirkonna tublimatest. Sama usinalt tegelevad oma jalajälje valvamise ja vähendamisega veel Räpina paberivabrik, Arcwood ja veel mõned väiksemad ettevõtted, mõni teadlikumalt, mõni instinktiivselt.
Roheteema, jalajälje vähendamine ja ringmajandus ongi kogu maakonna juhtivaks ideeks. Need on lausa sedavõrd olulised valdkonnad, et lähiajal plaanitakse täisajaga tööle võtta spetsialist, kes tegeleks hommikust õhtuni ainult rohe- ja ringmajanduse küsimustega. Sellist inimest ei tööta isegi veel pealinnas asuvas majandusministeeriumis. Põlvamaa tunnuslause „Rohelisem elu“ ei anna võimalust tõsistes kavatsustes kahelda.
Lootus suurematele rahadele
Sellel kõigel on aga veel üks pluss, võib-olla isegi kõige suurem. Nimelt on rohemajanduse toetamine Euroopa struktuurifondide üks tähtsamaid prioriteete. Ja Kagu-Eesti nutikad juhid soovivad just nende toetuste abil oma maakonna täiesti uuele tasemele arendada. See tundub nende järjekordne kavalus, kuidas teistest sammuke ees olla ja lõigata sellega rohkem kasu – kogu piirkonnale ja selle elanikele.
Kaugtöökeskused suurtööstuste kõrvale
Lennart Liba sõnul ei mahu Kagu-Eestisse enam suuri toidu- ja puiduettevõtteid. Neid isegi väga ei oodata, sest nad hakkaks kibedas konkurentsis senistelt suurettevõtetelt töötajaid üle ostma. Seda püütakse vältida. Omi hoitakse.
Pigem nähakse tulevikku uut tüüpi rohelistes väiksemates tootmisettevõtetes ning kaugtöökeskustes.
Stimuleerivad riiklikud toetused
Miks tulla oma ettevõttega Kagu-Eestisse? Miks asutada oma idufirma Põlvas, Valgas või Võrus?
Põhjused on muu hulgas siinkandis laiali jagatavas riigi rahas. Lisaks riiklikele Kagu-Eesti spetsiifilistele toetustele, millega toetatakse innovaatilisust ja mitmekesisemate töövõimaluste teket ja mille taotlusvoorud igal aastal uuenevad, nimetab Võrumaa Arenduskeskuse ettevõtlussuuna juht Kaido Palu veel ühte eriti kuuma ja kasulikku hitt-toetust. Selleks on Kagu-Eesti spetsialistide eluaseme toetusmeede. Viimast maksavad kord aastas omavalitsused ettevõtete jaoks kuldaväärt spetsialistidele, et nad saaks piirkonda kolida, endale seal elamise soetada ja selle renoveerida. 10 000-eurone toetus on niivõrd populaarne, et tavaliselt saab jagatav raha otsa paari päevaga.
„Meie piirkonda iseloomustab ettevõtjate omavaheline ja ka avaliku sektoriga toimiv koostöö,“ räägib Palu. „Ettevõtjad on pigem head partnerid kui konkurendid.“ See tähendab tema sõnutsi, et ettevõtjad tulevad üksteisele appi kohe, kui kellelgi on mure tehnika, seadme või mõne spetsilisti leidmisega. „Omavalitsused kindlasti pingutavad, kuis vähegi jaksavad, et kiirendada asjaajamist ettevõtjatega,“ lisab ta.
Ja muidugi on suur abi arenduskeskustest, kes aitavad toidu-, puidu- ja turismivaldkonna ettevõtteid nii ühisturunduse korraldamises kui ka teadmiste siirdes.
Eesti parim elu- ja äripiirkond 2030?
„Meil siin Kagu-Eestis on olemas kõik see, millest paljudes maailma paikades vaid unistatakse,“ on Lennart Liba veendunud. „Meil ei puhu tuul pikali, ei kõrveta päike, ei uputa… Samas on siin rahulik, turvaline, puhas loodus ja vajalik infrastruktuur laste kasvatamiseks. Ja kellel hakkab igav, võib alati sõita poole tunni kaugusel asuvasse Tartusse.“
Nojah, ja Riia on siit sama kaugel kui Tallinn.
Liba ohkab, kui mõtleb ühele viimasele lahendamist ootavale probleemile. Kui saaks selle joonde, koliks paljud ettevõtted juba homnepäev siia.
„Oleme seisukohal, et riigi plaanitavast 65 miljonist maapiirkondade interneti väljaehitamiseks ei piisa – on vaja võtta laenu 200 miljonit,“ selgitab ta. „Vastasel juhul peame konkurentsis teiste riikidega vaatama mõne aasta pärast vaid nende selga.“
Ta usub, et kui õnnestuks digiteerimine ehk andmeside infrastruktuuri viimine maailmatasemele, siis saaks Räpinast või Moostest juhtida ettevõtteid üle maailma. Vastukaaluks aga lasta sakslastel ja inglastel juhtida arvuti vahendusel siinsete farmide või puidutööstuste keerulisi tehnoloogilisi protsesse. „Siis polegi võib-olla enam Kagu-Eestist paremat kohta leidlikule inimesele elamiseks ja äri edendamiseks,“ märgib ta.
Vaata ka videot: Ülo Kivine – Tere Piimatööstus
———–
Teised viimaste aastate suuremad tootmisinvesteeringud Kagu-Eestisse:
• UPM-Kymmene (40 miljonit eurot), vineeri tootmine.
• Toftan (32 miljonit eurot), saematerjali tootmine.
• Peetri Puit (9,4 miljonit eurot), liimpuitkonstruktsioonide tootmine.
• Rauameister (3 miljonit eurot), metallkonstruktsioonide tootmine.
• Atria Eesti (8,9 miljonit eurot), toiduainetööstus.
• Cristella VT (7,7 miljonit eurot), toiduainetööstus.
• Räpina Paberivabrik (4,1 miljonit eurot), paber- ja papptoodete tootmine.
• Valio Võru Juustutööstus (10 miljonit eurot), toiduainetööstus.
Kommentaarid on suletud