fbpx

Alalis- ja vahelduvvool: teekond minevikust Euroopa Liidu roheleppeni

Aasta oli 1886, kui Ameerika Ühendriikide leiutaja ja ärimees Thomas Alva Edison ehitas kõikjale üle maa elektrijaamu ning jaotusvõrke. Vanamoodsad gaasi- ja petrooleumilambid asendati hõõglampidega ja lisandusid elektrilised kodumasinad. Tundus, et 110-voldine alalisvoolu elektrisüsteem oli tulnud, et jääda. Kirjutab Gerli Ramler.

Samal aastal asutas insener ja ärimees George Westinghouse Pittsburgh’is firma Westinghouse Electric, mis hakkas oma 500/110-voldiste vahelduvvoolu elektrisüsteemidega kiiresti Edisonile konkurentsi pakkuma. Edison läks vasturünnakule ja esialgu saavutati turunduslike nippide ja tarbijate hirmutamisega edumaa, kuid mitte kauaks.  

Vahelduvvoolusüsteemidel on lihtsalt nii palju eeliseid. Trafo abil on väga lihtsalt, töökindlalt ja efektiivselt võimalik vahelduvvooluvõrgus pinget tõsta ning langetada. Kõrgem pinge tähendab sama võimsuse juures väiksemat voolu, väiksemat energiakadu elektriliinis, peenemaid juhtmeid ja odavamaid seadmeid. Suured elektrijaamad ühendatakse kaugel asuvate tarbijatega kõrgepingeliinidega ja pinget alandatakse trafodega tarbijate läheduses. Nikolai Tesla 1887. aastal leiutatud vahelduvvoolu asünkroonmootorid olid oma töökindluse ja tõhususe poolest peajagu üle alalisvooluga töötavatest mootoritest.

Edasi lugemiseks:

Ajakirja Director tellijana on Sul ligipääs kõikidele Directori ning Inseneeria veebiartiklitele ja arhiivile.

Kommentaarid on suletud

Antud lehekülg kasutab küpsiseid, et parandada teie kasutuskogemust. Lehe sirvimise jätkamisel nõustud meie küpsiste kasutamise tingimustega. Sain aru Loe lähemalt