fbpx

Tuleviku toidueksport kulgeb läbi rohelise värava

Toiduainetööstuse valdkonnas toimuvad suured muudatused. Kõige trendika ja uue valguses peavad oma tootmist ja eksporti ümber kujundama ka meie kohalikud toidutootjad. Praegu on see vaid pisikeste startup’ide pärusmaa, homme aga võib-olla kullaauk. Kirjutab Raul Kalev.

Jahuussikesed ja kilgid. Peedid ja artišokid. Jõhvikad ja leedrimarjad. Luuderohi ja hundiuba. Pulbrid, batoonid ja eliksiirid. Uued maitsed ja harjumused. Kõik see on maailma toidutööstuse tulevik, mille väljaarendamiseks tehakse erakordselt suuri pingutusi. Arendatakse uusi biotehnoloogiaid, roboteid, makstakse peale farmeritele, tootearendusele, turundusele. Eesmärk on õilis ja püha: tõmmata lõplikult kriips peale inimkonna rasvumisele ja looduse mürgitavale kurnamisele.

On selge, et kui Eesti ettevõte hakkab mõtlema käibe kasvust, mõtleb ta ekspordi peale. Kuid kohe tuleb vastu esimene püstine sein, millest enamik ei jaksagi üle ronida. Traditsioonilisel turul „piim-liha-leib-magus” ootavad igas riigis ees nii tugevad ja täissöönud brändid, et nendega on kas väga raske või suisa mõttetu rinda pista. Eriti siis, kui ei suuda hinnaga üllatada.

Marge Kõllamägi

Teine võimalus on tungida niššidesse, kus on veel vähe konkurentsi. Konkurentsi on vähe aga seetõttu, et ka kliente, teadlikkust ja raha liigub seal esialgu vaid näpuotsaga. Aga kui olla esimeste seas, siis on lootust võita turgu ja kasvatada mahtu vaikselt, aasta kaupa. Täpselt nii on otsustanud teha Marge Kõllamägi. Ennast uhkelt neljanda põlve ettevõtjaks nimetav Marge ostab sisse kilgijahu ja valmistab sellest Green Bite (www.greenbite.ee) kaubamärgi all supertoite, kilgibatooni ja -leivakesi. Need, keda putukatoit peaks eemale ehmatama, saavad valgurikast toitu osta ka klassikalisemas pakendis, ilma kilgi piltideta.

Teadaolevalt on Green Bite esimene putukaid inimtoiduna valmistav ettevõte Eestis. Kilgid muutusid Euroopa Liidu seadusandluses lubatud toiduks alles poole aasta eest, mistõttu kogu pakkumine on veel lapsekingades. Peaaegu kõik konkurendid on startup’id nagu Margegi.

Oma batoone ja leivakesi müüb Green Bite julgemates Eesti kauplusekettides ja ka Amazonis. Umbes pool toodangust läheb müügiks üle maailma. „Ainult Eestit silmas pidades poleks see tasuv, siin on väga väike turg,“ nendib Marge. Lisaks on Amazonis müües üheks eeliseks see, et eri riikidest pärit kliendid jätavad tagasisidet, mis on väärtuslik  tootearenduse, hinna ja muudegi aspektide tõttu.

Aasta lõpuks loodab Marge, et jõuab oma pisiettevõttega 50 000 eurose käibeni. Pole sugugi paha, kuid täisajaga töötajaid ta veel endale lisaks ülal pidada ei jaksa.

Marge jaoks oli ettevõtlusega alustades kohe selge, et teha tuleb midagi erilist, rohelist ja kasvava trendiga. Suureks motivaatoriks oli bioloogist õe doktoritöö väikeste eluorganismide teemal. Sealt sündiski idee ise putukaid kasvatada, röstida ja jahvatada. Pärast esimesi paar aastat tagasi ette võetud katseid selgus siiski, et märksa soodsam on valmis jahu sisse osta. Tegu pole ju käsitöötootega. Ja batoonide-leivakeste hind ei tohi poes inimesi šokeerida.

„Mind isiklikult kõnetas putukate söömise juures ressursi kokkuhoid. Läbi ja lõhki majandusinimesena oli alguses suur vauefekt, kui sain teada, kui vähe vett, sööta ja maad kilgid kulutavad,“ selgitab ta. „Väga kõrge toiteväärtus oli kirsiks tordil.“

Marge sõnul on Eestis temasuguseid putukatoidu fanaatikuid, kes midagi juba toodavad või selleks vähemasti hoogu võtavad, kümmekond. Isegi putukatööstuse liit on meil juba olemas. Suurimaks väljakutseks on aga putuktoidu propageerimine ning turusegmendi kasvatamine igas mõttes. Seni pole veel ühisturunduseni jõutud, ehkki muu koostöö juba vaikselt käib. Näiteks kilgijahu ostab Green Bite sisse teiselt väikeettevõttelt Green Smart. Paluks neid Greene siis mitte segi ajada!

Euroopa Liidu tulevik on taimses revolutsioonis

Saksamaa ühe juhtiva konsultatsioonifirma Steinbeis konsultant Frank Graage, kelle ampluaaks on just uued toidutehnoloogiad, biotootmine ja ringmajandus, andis sel suvel Eesti toiduettevõtete juhtidele ülevaate Euroopa Liidu ja eeskätt Saksamaa toidutootmise trendide muutumisest viimastel aastatel.

Frank Gaage

Graage sõnul on Euroopas vastu võetud hulk raamdokumente, mille eesmärgiks on traditsioonilise loomse toidu järkjärguline asendamine tervislikumaga. Taimsed ning putukapõhised proteiinid ja valgud on selle trendi tipus koos toidujäätmetest toodetava ja orgaanilise väetisega.

Graage rääkis sajakonnale siinsele juhile, et kui nad tahavad Euroopasse tulla, tasuks neil järgida just neidsamu põhimõtteid ja alustada ehk koostööd mõne suurema uue suuna ettevõttega. Liha tarbimine kukub ju iga aastaga, taimse proteiini põhiste toodete turg aga kasvab ligikaudu 7% aastas.

Üha rohkem toetatakse Euroopa Liidus nendele toidutsüklitele üleminekut, mille valmistamiseks kulub võimalikult vähe välist ressurssi: elektrit, vett, maad.

Koostöö ei pruugi tähendada vaid läätsede, herneste jms kasvatamist, vaid hõlmab ka ümbertöötlemiseks vajaliku tehnoloogia loomist. See uudne tehnoloogia, mis aitab maksimaalselt tõhusalt kätte saada ja ära kasutada 100% taimedest, on kogu maailmas alles lapsevankris. Ning neist ülisuure toiteväärtusega ainetest maitsvate roogade loomine veel beebikingades.

Veganite pealekasv on juba tehnoloogias revolutsiooni põhjustanud. Näiteks on Eindhoveni tehnikaülikooli teadlased leiutanud nn plasmatehnoloogia, mis võimaldab põllumeestel toota odavat väetist vaid kolmest komponendist: veest, õhust ja päikesest.

Frank Graage sõnul on üheks toidusektori innovatsiooniallikaks saanud suhkrupeet (näiteks ettevõte Cosun Beet Hollandis), mida on varem üle ilma kasutatud peamiselt vaid suhkru tootmiseks, kuid millest nüüd suudetakse ilma raiskamiseta välja imeda kümneid komponente nii farmaatsia-, inim- ja loomtoidu- kui ka alkoholitööstusele.

Samasuguse kiirusega teeb unikaasete toidulisandite maailmas võidukäiku lupiin, mida Eestis tuntakse ka hundioa nime all. Paljudes riikides mürgisuse tõttu hävitamisele määratud n-ö umbrohi on pärast mürgiste ja kibedamaitseliste alkaloidide eemaldamist saanud üliväärtuslikuks proteiinikomponendiks jogurtites ja jäätistes.

Mida vähem raiskamist, seda odavam tootmine. Mida vähem raiskamist, seda puhtam ja tugevam loodus, rõhutas Frank Graage ambitsioonika Eesti toidusektori koolitusprogrammi „Ekspordivägi“ (https://mi.ee/projekt/koolitus/toidusektori-muugivoime-edenduse-teadmussiirde-programm/) avaseminaril suunda, millest peaksid juhinduma kõik edumeelsed toidutootjad ja farmerid.

Võib-olla peaks ka Eesti riik just sellele suunale veelgi rohkem toetusi jagama? Võib-olla peaks see olema meie toidustrateegia alus järgmiseks 50 aastaks?

Nii Frank Graage kui Marge Kõllamägi näevad helgemat tulevikku just teisel pool rohelist väravat naeratavat. Inspireerivat eeskuju pole vaja kaugelt otsida. Uus ja kasvav nõudlus jõhvikate järele sunnib üha suuremaid piirkondi kogu maailmas maid uuesti soodeks muutma. Näiteks teatas Leedu valitsus hiljuti, et laseb soostuda 8000 ha põllumaaks kuivendatud alal.

———
Mis on „Ekspordivägi“?


1. Kolmeaastane moodulitest koosnev ekspordivõimekuse kasvatamise programm Eesti toidutootjatele.
2. Kaasab toidutoodete ekspordi eksperte ja praktikuid Itaaliast. Saksamaalt, Suurbritanniast, Soomest jm.
3. Korraldatakse üle 60 õppepäeva.
4. Tehakse infopäevi ja kaheksa õppereisi.
5. Pakutakse personaalset ekspertide nõustamist.
6. Luuakse võimalusi ühisalgatuste ja -projektide tekkeks.
7. Kõik on osalevate ettevõtete jaoks tasuta (PRIA rahastus on 500 000 eurot!).

Kommentaarid on suletud

Antud lehekülg kasutab küpsiseid, et parandada teie kasutuskogemust. Lehe sirvimise jätkamisel nõustud meie küpsiste kasutamise tingimustega. Sain aru Loe lähemalt