Toiduainetööstuse valdkonnas toimuvad suured muudatused. Kõige trendika ja uue valguses peavad oma tootmist ja eksporti ümber kujundama ka meie kohalikud toidutootjad. Praegu on see vaid pisikeste startup’ide pärusmaa, homme aga võib-olla kullaauk. Kirjutab Raul Kalev.
Jahuussikesed ja kilgid. Peedid ja artišokid. Jõhvikad ja leedrimarjad. Luuderohi ja hundiuba. Pulbrid, batoonid ja eliksiirid. Uued maitsed ja harjumused. Kõik see on maailma toidutööstuse tulevik, mille väljaarendamiseks tehakse erakordselt suuri pingutusi. Arendatakse uusi biotehnoloogiaid, roboteid, makstakse peale farmeritele, tootearendusele, turundusele. Eesmärk on õilis ja püha: tõmmata lõplikult kriips peale inimkonna rasvumisele ja looduse mürgitavale kurnamisele.
On selge, et kui Eesti ettevõte hakkab mõtlema käibe kasvust, mõtleb ta ekspordi peale. Kuid kohe tuleb vastu esimene püstine sein, millest enamik ei jaksagi üle ronida. Traditsioonilisel turul „piim-liha-leib-magus” ootavad igas riigis ees nii tugevad ja täissöönud brändid, et nendega on kas väga raske või suisa mõttetu rinda pista.
Kommentaarid on suletud