fbpx

Stoppkaader. Metroomuusik ei saa ju tähelepanuväärne olla

Üks pesapallimütsiga noormees võttis 2007. aasta 12. jaanuaril kell 7.51 Washingtoni metroojaamas viiuli ja hakkas mängima. 

Pealtnäha on see juhusliku tänavamuusiku etteaste. Tegelikult aga ei olnud seal midagi juhuslikku. Metroojaam oli valitud hoolikalt – sel kellaajal möödusid sealt peamiselt haritumad inimesed, tööle ruttavad valitsusasutuste keskastmejuhid ja spetsialistid, analüütikud ja projektijuhid. Ka nokkmütsi taha varjunud noormees ei olnud suvaline tüüp, vaid Grammy võitja Joshua Bell – üks tänapäeva väljapaistvamaid USA viiuldajaid, kes oli kolm päeva varem Bostoni kontserdimajja toonud täismaja. Repertuaargi oli hoolega valitud – see sisaldas Bachi tippteoseid. Ja pill oli maailma tipp, Stradivarius.

Juhuslikuks maskeeritud sündmus oli Washington Posti sotsiaalne eksperiment, mille eesmärk oli uurida inimeste käitumist, ilu tajumist, väärtushinnanguid ja prioriteete. Muidugi ei ole see teaduslik uurimus, vaid ajakirjanduslik projekt ja sellena tulebki seda võtta, aga siiski oli tähelepanuväärne, et 45 minuti käigus peatus ja jäi kuulama enam kui minuti vaid alla 1% möödujatest (1097st  7).

Edasi lugemiseks:

Ajakirja Director tellija saab lugemise võimaluse kõikidele veebiartiklitele- ja arhiivile ning paberkandjal ajakirja koju eelisjärjekorras. Lisaks leiad Directori kaante vahelt ka ajakirja Inseneeria.

Kommentaarid on suletud

Antud lehekülg kasutab küpsiseid, et parandada teie kasutuskogemust. Lehe sirvimise jätkamisel nõustud meie küpsiste kasutamise tingimustega. Sain aru Loe lähemalt