fbpx

Tõnu Kaljuste: iga inimene ootab oma hetke – oluline on juhina seda märgata

Foto: Meeli Küttim

Tõnu Kaljuste juhib nii inimesi kui ka muusikat. Tema dirigeerimisel saavutavad kollektiivid kooskõla, aga samas säilib inimeste individuaalsus – Kaljuste peab oluliseks esile tõsta just igaühe tugevaid külgi. Temaga käis vestlemas Kadri Kütt.

Kas juhtimist kultuuri valdkonnas võiks võrrelda ettevõtte juhtimisega?

Jah, seda saab võrrelda igasuguse juhtimisega, sest see eeldab kahte lihtsat asja: oma valdkonna tundmist ja ettemõtlemist. Detailid ja erinevused tulenevad näiteks sellest, kas tegemist on riikliku või erasüsteemiga; kui suurt seltskonda tuleb juhtida või missugune on eesmärk. Riiklikus struktuuris on seadused, tavad ja selle järgi vormunud bürokraatia, mis pidurdab otsuseid ja arenguid, aga muusika enda tegemine on sellel tasandil nauding. Erasektoris on jälle vastupidi – otsuste tegemine on kiire, aga muusika tegemine võib kujuneda väga ebastabiilseks, kui puudub hea mänedžer ja püsirahastus.

Kas loomeinimesi on üldse võimalik juhtida?

Loomeinimeste juhtimine sõltub samuti sellest, kas tegemist on eraprojektide või riiklike tegemistega. Mul oli vahepeal pikem vabakutselise periood, mil sündis Nargenfestival. Selle käigus puutun kokku paljude vabakutseliste inimestega ja nende juhtimine on projektipõhine. See on hoopis midagi muud kui juhtida tähtajatu töölepinguga muusikuid.

Püüan suunata inimesi nii, et nad saaksid olla loovad.

Mõnes mõttes on pikaajaline kindel töö hea – saad planeerida perspektiiviga ja arendada nüansse, mida muusika juures on palju… Kultuuri valdkonnas on aga juhtimine tihtipeale seotud pisikese ja spetsiifilise kogukonna juhtimisega. Initsiatiiv on enamasti siin õhinapõhine. Emotsioonid teevad inimesed spontaanseks. Otsustav on, kui hästi juht oma valdkonda tunneb ja kui vabalt ta orienteerub Eesti ning maailma kultuuriloos.

23. novembril 2018 Arvo Pärdi autoriõhtul Ferenc Liszti nimelises muusikaakadeemias Budapestis. Kontsert oli pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale. Foto: Adrian Zoltan

Kas teie eelistate eraettevõtlikku juhtimist?

Kokkuvõttes sõltub kõik inimestest.Kui on vaja luua konkreetne projekt ja jõuda kiirelt tulemuseni, siis on erasektoril loomulikult eelised. Tähtsaim on siiski leida igas olukorras parim lahendus ja seda sõltumata struktuurist. Juhtide defitsiit on aga kultuuri valdkonnas päris suur.

Õhinapõhiseid inimesi ei peagi juht vist eriti motiveerima…

Tähtis on hoida positiivset õhkkonda, sest vingumine ei vii kuhugi. Üldiselt on meil Eestis hästi. Seaduste raamistik on olemas ja mängureeglid paigas… See, et riigi algaastatel taastati Kultuurkapital, on väga suur asi. Väljend õhinapõhine iseloomustab tegelikult tegevust, mis on seotud taidlusega. Iga taoline õhin väärib suunamist.

Tänapäeva juhtimise võti ongi koostöö.

Kuidas te ennast juhina kirjeldaksite?

Püüan suunata inimesi nii, et nad saaksid olla loovad. Selles loomises sünnib alati midagi, mis viib edasi. Olgu selleks kammerkoori- või -orkestri loomine või festivali korraldamine. See tekitab minus kirge ja on kujunenud mu elu tegevuseks.

11. septembril 2020 Pärdi Päevade raames Tallinna Jaani kirikus toimunud Arvo Pärdi 85. sünnipäeva kontsert. Foto: Anneli Ivaste

Milliseid põhimõtteid inimeste juhtimisel järgite?

Loodan loomulikele lahendustele. Kollektiivses kunstis juhid ju lisaks inimestele ka nende saatust ehk seda, kas nad arenevad ja kas nad saavad end vajalikul määral väljendada. Koostöö tuleb kollektiivis samuti detailideni lihvida. Inimesi motiveerib, kui nad saavad ennast teostada, sest pikaajaline kooris-orkestris olemine ei pruugi perspektiivis taset tõsta. Iga inimene ootab oma hetke ja oluline on juhina seda märgata. Tänapäeva juhtimise võti ongi koostöö. See on pigem nagu kahesuunaline liiklus – ühepoolse juhtimise ajad on möödas. Minu ümbruses olevad muusikud oskavad juba palju asjalikumalt oma soove välja öelda. Koori-orkestri tugevus seisneb ikka igas muusikus.

Kui palju teil tuleb administratiivse poolega tegeleda?

80. aastate alguses, kui saime riigilt palgad Eesti Filharmoonia Kammerkoori loomiseks, ja 90. aastate algul, kui saime linnalt palgad Tallinna Kammerorkestri algatamiseks, tegin kõike ise, avastasin ning õppisin. Pärast rahvusvahelisi kogemusi sai selgeks, et ei ole vaja ise jalgratast leiutada. Kollektiivide juurde tekkisid korralduslikud üksused, mänedžerid. Need muutused toimusid murdelisel ajal, vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist.

Minu teel toimus siis samuti uus areng, mind kutsuti Rootsi Raadiosse ja Madalmaade Kammerkoori juurde tööle. Alustasin esimesi plaadistusi ECMi ja Virgin Classicsiga. See kõik oli avastuste aeg. Muutused meie süsteemis ja struktuurides võtsid aga aega. Oleme õnnega koos, et kuulume Euroopa struktuuri – vähemalt kultuuri valdkonnas on see imeline. Eesti muusikuid võib leida paljudest riikidest. Minu enda agentuur on Berliinis ja süsteem on lihtne: nemad vaatavad mulle tööd soovist teenida selle pealt oma protsent. Eestis aga klassikalise muusika vallas eraettevõtlust peaaegu ei ole.

Kas olete siis puudust tundnud riiklikult hästi toimivast ja toetavast süsteemist?

Me oleme ise Eesti riik, vabadust aruteludes osaleda on ikka, aga fookust ja tegusid on vähe. Idee viimine tegudeni võtab meeletult aega. Formaalseid moodustisi, kes teevad vaid sõnu, on liiga palju. Oleme siin oma eluajal külalised ja peame suuremat plaani nägema, et meie loodu läheks õiges suunas.

Kas siinse süsteemi lonkamine ei ole tekitanud soovi mõnes teises riigis tegutseda?

Ma olen Eestist nii vaimustuses, et kindlasti mitte. Tänapäeval on lennujaama lähedus kõige olulisem ja ma ei pea selleks mujal elama, et midagi rahvusvaheliselt korda saata. Lisaks ei sisusta mu elu ju vaid muusika, vaid ka armas Eesti ühiskond – seda kõike on just lähedalt nauditav jälgida. Vabal maal elamine valmistab mulle piisaval määral nii peavalu kui ka rõõmsaid üllatusi.

Eestis klassikalise muusika vallas eraettevõtlust peaaegu ei ole.

Kui palju olete oma teekonda ette planeerinud?

Ma ei ole oma karjääri planeerinud, aga olen planeerinud repertuaari ja hooaegasid. Olen soovinud luua muusikat, mis mind huvitab, ja seda võimalikult hästi plaadistada ning ette kanda ja hoida Eesti heliloojatega head kontakti. Minu enda karjäär ei ole niivõrd oluline kui see muusika, mida ma esitan, et see saaks maailmas mõjujõudu. Püüan täita oma rolli rahvusvahelisel tasemel nii hästi, kui oskan.

Mis on teile senistest kordaminekutest eriliselt hinge läinud?

Suurim õnnestumine on ikka see, et minu ümber on toredad inimesed ja mu tervis enam-vähem korras. Muusikas on need hetked, kui inimestelt saab mingisuguse huvitava tulemuse kätte või kui seisan suurema publiku ees. Olgu see siis rohketel kontsertidel pisikestes kirikutes või suurele vaatajaskonnale teleproduktsioonides. Vähem tuntud muusika salvestamine CD-albumitele annab mulle aga erilise rahulolu.

5. juunil 2021 Maarja kirikus Naissaarel, kui Eesti Filharmoonia Kammerkoor käis Tõnu Kaljustel külas. Foto: Rene Jakobson

Kuidas inimestes parim välja tuua, neid innustada?

Kui ma Leningradis õppisin, siis oli seal suhtumine, et kõva dirigent on see, kes orkestri-koori alustuseks läbi sõimab ja oma positsiooni kõrgustesse sätib. Hirmu õhkkonnas juhtimine oli kindel kaup ja ega see pole ju tänapäevalgi mõnes kultuuris kuhugi kadunud. Proovisin selle meetodi siis ka oma muusikute peal ära ja see toimis küll… ainult et selline suhtlemise viis ei toimi eriti kaua. Oleme sisenenud teise kultuuriruumi. Kogu dirigeerimine ongi innustamine ja juhina on oluline leida iga inimese tugevused ning aidata tal neid arendada.

Mis teil silma eriti särama paneb?

Suved on mul Nargenfestivaliga sisustatud ja see võimaldab teha mitmeid projekte ning suhelda lisaks muusikutele ka teiste kunstiinimestega. Kõik, mis on festivali tulemusena loodud taolisse tühja kohta nagu Naissaar, tundub mulle väga tore õnnestumine.

Tänapäeval on lennujaama lähedus kõige olulisem ja ma ei pea selleks mujal elama, et midagi rahvusvaheliselt korda saata.

Teil on töö hobi ja vastupidi, aga kas võtate sellegipoolest vahel aja ka maha?

Ümberlülitamine ühest valdkonnast teise ongi tihtipeale minu jaoks puhkus. Aja mahavõtmiseni ei ole ma veel jõudnud, aga pühapäevad püüan siiski vabana hoida.

———

Tõnu Kaljuste, koori- ja orkestrijuht

  • asutanud Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri,
  • juhatanud tunnustatud koore ja orkestreid Euroopas, Austraalias ning Ameerikas,
  • aastatel 1978–1980 Tallinna Riikliku Konservatooriumi koorijuhtimise õppejõud,
  • 1978–1985 Rahvusooper Estonia dirigent,
  • 1994–2000 Rootsi Raadio Koori peadirigent,
  • 1998–2000 Madalmaade Kammerkoori peadirigent,
  • 2010. aastast Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia dirigeerimise osakonna professor, osakonna juhataja,
  • 2019. aastast Rootsi Raadio Koori audirigent,
  • käivitanud 2004. aastal projektiteatri Nargen Opera, mis korraldab igal suvel Naissaarel Nargenfestivali,
  • 2019. aasta septembrist Tallinna Filharmoonia ja Tallinna Kammerorkestri kunstiline juht,
  • 2021. aasta augustist Eesti Filharmoonia Kammerkoori kunstiline juht ja peadirigent,
  • pälvinud rohkelt tunnustust, sh 2014. aastal Grammy auhinna parima kooriettekande eest.

Kommentaarid on suletud

Antud lehekülg kasutab küpsiseid, et parandada teie kasutuskogemust. Lehe sirvimise jätkamisel nõustud meie küpsiste kasutamise tingimustega. Sain aru Loe lähemalt