Lapsena sai sageli mängitud telefonimängu. Istusime reas, esimene laps ütles ühe sõna kiiresti ja vaikselt teisele kõrva ja teine kordas sama kolmandale, tema neljandale ja nii edasi, kuni viimane ütles kuuldud sõna kõva häälega välja. Nalja ja naeru oli palju sellest, kuidas sõna muutus. Seda mõjutas ütlemise tempo, sosina selgus ja sõnarõhk, vastuvõtja kuulmine, kuulamine ja maailmataju. Loomulikud mõjutajad. Vähem sai nalja siis, kui mängu sattus mõni laps, kes väänas sõna teadlikult või vahetas meelega ära. Siis kadus mängu võlu, sest juba mõne korra järel oli ette teada, et õige sõna ei jõua kunagi lõppu ja sõna muutumine ei tulene loomulikust mitmekesisusest.
Telefonimäng toimub omal moel kõikides organisatsioonides ja ühiskondlikes protsessides. Seal, kus on inimesed, ja seal, kus on vaja sõnumit edastada ja seda mõista. Üksikute sõnade asemel on küll laused, aga see ei muuda mängu põhiolemust.
Oluline pannakse organisatsioonides kirja ja edastatakse.
Kommentaarid on suletud