Eesti iseseisvumisele järgnenud aastad kujunesid meie linatööstusele erakordselt edukateks. Kuna sõjast räsitud Euroopa riikide tekstiilivabrikud vaevlesid toorainepuuduses, kasvas kvaliteetse linakiu väärtus hüppeliselt, kergitades kiiresti kokkuostuhindu. Suurenenud nõudlus välisturgudel hoogustas 1920. aastate alguses siinset linakasvatamist ja -töötlemist niivõrd märgatavalt, et see kujunes „vastsündinud“ rahvusriigi olulisimaks väljaveoartikliks, ulatudes kuni 24,2 protsendini kogu ekspordist. Kirjutab ajaloomuuseumi teadur-kuraator Anne Ruussaar.
Tähtsamateks välispartneriteks tõusid taas Inglismaa mammuttööstused, kuid senised toorlina tarned asendusid nüüd peamiselt töödeldud linakiu müügiga. Lisaks aktiivsele ekspordile kasvas siseturul aga nõudlus valmiskootud linase kanga järele, sest muutunud majanduslike ja poliitiliste olude tõttu importtekstiilile kehtestatud kõrged tollitariifid andsid eelise kodumaistele ettevõtjatele. Alles tärkava elatustaseme ning uute sotsiaalsete normidega riigis sai linast seetõttu jõukuse ja rahvusliku uhkuse sünonüüm.
Kuldsetest võimalustest haaras Mats Kissa aktiivsel juhtimisel kinni ka Abja moodne linatööstus.
Kommentaarid on suletud