Kuidas kriisiväsimusega mõistlikult olla ja tegutseda? Kuidas sellest toibuda? Kirjutab Self II loovjuht Karin Hango.
Alustuseks tahaks kurta ja kaevelda, et olen kriisiväsimusest päris väsinud. Sellest räägivad enam-vähem igal võimalusel nii poliitikud, psühholoogid kui ka sugulased ja kolleegid.
Uskusime, et üheskoos pingutades saame viirusest kiiresti võitu. Ei läinud nii. Nüüd kogeme, et piiranguid ei järgita alati ja seda peljates selgeid reegleid ei kehtestatagi.
Neid, kes on „valitsusest olenemata seaduskuulekad”, nagu üks mu sõber enda kohta ütles, on vähe. Aga korralik olemine tundub tüütu ja väsitav. Ja kuivõrd käitumist teadupärast tagasi võtta ei saa, tuleb suhtumist tehtuga kohandada. Hakata enese terviklikkuse huvides ennastõigustavalt mõtlema, et kui ma soovitustest kinni ei pea, siis on need järelikult kasutud. Laias laastus on see ju isegi pisut õige: kui ei järgita, pole ka soovitud mõju. Hirmuäratav on muutunud harjumuspäraseks. Ja nii enese kui teiste saboteerimine üha mugavamaks valikuks.
Kommentaarid on suletud