Tehnikateaduste doktor Arvi Hamburg (72) on aastakümneid osalenud meie energeetika arendamisel ja energiapoliitika kujundamisel, lisaks on talle südamelähedane insenerkonna tulevik ja loomulikult ka inseneeria mineviku jäädvustamine. Kui enda põlvkonda peab ta vundamendi ladujaks, siis järgmiselt ootab juba pealisehituse püstitamist. Kirjutab Ants Vill.
Kuidas saadi Teie noorusajal inseneriks, elektriinseneriks?
Kui alustada algusest, siis võin öelda, et minu taust on põllumees, õigem on isegi öelda, et karjakasvataja. Olen sündinud 1948. aastal. Elasin Raplamaal Kehtnas, seal on mu vanematekodu. Kui olin 6-aastane, pandi mind kohalikku „Partisani” kolhoosi lambakarja karjuseks. Kari lasti kevadel välja, seal oli koos talledega oma sada looma, keda oli üsna keeruline viljapõldudest ja kapsapeenardest eemal hoida. Kui olin paar aastat niiviisi jooksutrenni teinud, anti üks krantsitõugu koer ka abiks. Edasi käisin juba põllutöödel ning kaheksanda klassi eel sain Kehtna näidissovhoostehnikumi puidutöökojas abitööliseks.
Kommentaarid on suletud