Ilmselt oleme kõik kokku puutunud inimestega, kellele meeldib oma pädevust ja erudeeritust rõhutada moekate või spetsiifiliste väljendite, lühendite ja sõnakõlksudega. Vahel kuuled kümne minutiga sellise hulga huugavaid sõnu või väljendeid, et ei oska sisu suhtes hästi seisukohtagi võtta. Reeglina saab seda kõike ju vabalt väljendada ka lühemalt ja lihtsate sõnadega. Mida aga räägib moeväljendite ja juhtimismula kasutamine kõneleja kohta?
Teatud juhtudel on spetsiifilise terminoloogia kasutamine muidugi täiesti omal kohal. Kui omavahel räägivad raamatupidajad, IT- või tehnoloogiainimesed, siis aitab erialakeele kasutamine mõtteid kiiremini ja selgemalt edastada. Kui aga spetsiifilise keele kasutamine hakkab edastatava sõnumi sisu hägustama, siis on suur võimalus, et ülespuhutud sõnavara kasutatakse sõnumi puudumise varjamiseks.
Kujutame ette olukorda, kus tuleb valida kahe võrdse juhikandidaadi vahel. Üks vürtsitab oma juttu moeväljendite ja raskepäraste võõrsõnadega, teine räägib selges igapäevakeeles. Kumma kasuks otsustada? Kuigi esialgu võib tunduda, et teksti rikastamine spetsiifiliste väljendite ja tarksõnadega jätab inimesest intelligentsema ja lihvituma mulje,
Kommentaarid on suletud