fbpx

See hea, halb ja inetu

Kriis kisub maskid maha, kus hea ei tähenda vaid positiivseid otsuseid ja roosat kommimerd, vaid seda, kuidas käitutakse ja mil moel tehakse ka raskeid otsuseid. Kirjutab Katri Delimoge.

„Kohe, kui kriis alguse sai, hakkas seni muidu igati okei tööandja koost lagunema: info kuidas-kes-mida puudus täielikult, mistōttu mõned alustasid omaalgatuslikult tööd kodukontoris, teised aga istusid kontoris edasi. Kolm nädalat täielikku vaikust: juhtkond peidus, personalijuht kehitas õlgu! Tegime tööd edasi ja lootsime, et tuleb info ja plaan. Tuligi: neljanda nädala alguses sain tähitud kirja koondamisteatisega ja tund hiljem seisis maskitatud kuller mu ukse taga ning palus, et laoksin ettevõttele kuuluvad töövahendid kohe talle kotti… Sama saatus tabas ka paljusid teisi!” ütleb osakonnajuht. Ta oli selles mainekas ettevõttes töötanud viis aastat, täites igati edukalt oma ülesandeid. Mis on siis ikkagi see, mille tulemina jääb (äri)maailma keerulistel aegadel tööandjast maha hea, halb vōi hoopiski inetu maine?

Jutt ja praktika

Tööandja sõnumites on ikka kõlavalt kuulda, kuidas hoolitakse töötajaist ja seatakse nende heaolu alati esikohale. Ka kriisihetkedel on hea tava viidata kommunikatsioonis prioriteedina sidusrühmade parimate huvide, sh oma inimeste heaolu, turvalisuse ja tervise tagamisele. Kõik tore ja õige, kui see tegelikkuses ka nii oleks. Fakt on see, et meie (sh ka tööandjate) tōeline pale paljastub pingeseisundis: tohutult kerge on olla hea ettevõte, kui äri õitseb ja elu on ilus. Aga kes sa oled siis, kui rahakraanid iga hetkega aina enam kinni keeratakse ning maad hakkab vōtma ebakindlus ja paanika? Õigesti käitumine ei määratle organisatsiooni mainet suurepärase tööandjana mitte üksnes praegu kriisiolukorras, vaid ka paljudeks aastateks. Kas see on sinu organisatsiooni tuleviku vōimas nurgakivi või otsetee tulevikuta allakäigule? Valik on sinu!

See halb!

The Wall Street Journali tegevtoimetaja Karen Pensiero kurikuulsaks saanud kiri,  mis ta töötajatele kodus töötamise ajal saatis, sisaldas juhiseid, mille kohaselt oodati töötajatelt „vastamist Slacki või Google Hangoutsi sõnumitele paari minuti jooksul“, „Google Hangoutsis tuleb kaamera tööle panna (v.a siis, kui see mõjub netiühendusele halvavalt)“ ja „telefoni tuleb hoida hääle peal ning sellele tuleb kohe vastata“. Kogu sõnumi võttis kokku lause „Põhimõtteliselt ei saa me küll praegu üksteise laua juurde kõndida, aga me peame olema virtuaalselt täpselt sama kättesaadavad, nagu oleme kontoris“. Lisaks selgele usaldamatusele (halloo, mikromanageerimine!) ja kodus töötamise erisustega mitte-arvestamisele (jah, lapsed ja sada muud faktorit) ei paku tööandja seejuures ise küll agaralt nõudes n-ö andjatele mitte midagi vastu. Ahjaa, vabandust – sa saad säilitada vast oma töökoha (kui ikka suudad paari minuti jooksul saabunud sõnumile reageerida ja viivitamatult telefonile vastata)!

Ebaterve töökeskkond ja ebamõistlike töötingimuste seadmine niigi segastel aegadel on kindel ämber, seda isegi töökoha säilitamisel ning kodukontori võimaldamisel. Kahjuks ei ole kõik ettevõtted kontoriseinte vahelt virtuaalmaailma kolimisel just kõige edukamad ja küsimus „miks mind üldse värvati, kui mind ei usaldata?!“ võib nii mõnegi töötaja peast läbi käia. Ja veel – ettevõtteülese kommunikatsiooni puudumine (eriti inimeste jaoks uues olukorras) tekitab inimestes isoleerituse tunnet, segadust ja hirmu, samuti ei tunne nad end siis väärtustatuna. Just seetõttu ongi tihe (pigem isegi ülitihe!) kommunikatsioon kriisiajal hädavajalik. Mis probleemidega me koos silmitsi seisame? Millised on meie võidud? Mida me saame koos ära teha? Jaga, jaga ja veel kord jaga!


See inetu!
Igal võimalusel kõlavalt lauldud loosung „inimesed alati esimesena!” pannakse kriisiajal proovile. Kas tegelikult on siiski kasum esimene ja inimesed… kusagil seal nimistu tagapool? Kõige halvem-hullem-inetum on riskida äritegevuse nimel oma inimeste tervisega. Kui nad peavad valima oma tervise või töökoha kaotamise vahel, siis valivad nad küll täna ehk töö, aga mis sõnumi see neile saadab? Kuidas saab tööandja väita, et ta neist hoolib, kui ta nad sellise valiku ette seab? Kas ma tahaksin tavaolukorras üldse sellises ettevõttes töötada? Kui motiveeritud ma olen selle edusse panustama? Kui inimene annab sulle kriisiajal endast kõik, siis mida sa tööandjana talle vääriliseks tasakaaluks vastu annad? Kui kodukontor mingil põhjusel on välistatud, siis on tööandja elementaarne kohustus tagada töötajatele kaitsevahendid, haigestunutele ettevõtte haigushüvitis ja lisaks boonus oma tervise arvel panustamise eest. Koostöö ei saa olla andmise ja saamise vahel ebaproportsionaalne. See kahjustab mainet ja sageli pöördumatult.

See hea!

Ehk „inimesed (päriselt ka!) ennekõike“. Kriisiolukord on loonud igale tööandjale just nüüd suurepärase võimaluse kujundada mõjusalt ettevõtte mainet. Jah, isegi neile, kel siiani on see olnud ligadi-logadi. Ettevõtted, mida juhitakse empaatiliselt, selgelt, avatult ja kaasavalt, on võitjad ka edaspidi. Nad tagavad oma inimestele toetava keskkonna, usaldusliku töökorralduse, kaitsevahendid ja hügieenitarbed, regulaarse ja järjekindla kommunikatsiooni ning kõik muud andmisega tasakaalus olevad hüved. Olgu selleks siis haiguspäevade kompensatsioon, toitlustus kontoris, tööle-koju eratranspordikulude kompenseerimine, kodukontori võimaldamine ja julgustamine. Näiteks USA investeerimispank Goldman Sachs andis töötajatele 10 tasustatud perepuhkepäeva, et nad saaksid perega seotud kohustuste tarbeks aega võtta. Facebook ja JPMorgan on isegi pakkunud töötajatele boonust, et aidata neil see aeg üle elada, ning aina enam tippjuhte loobub 100% ulatuses oma palgast inimeste töökohtade säilitamise nimel.

Inimesed vs äri või inimesed ja äri?

Iga ettevõtte prioriteediks (ka kriisiajal) peavad olema tema inimesed – nende tervis, turvalisus ja heaolu (nii füüsiline kui ka emotsionaalne)! Tööandja kohustus on tagada tugi ja mõistmine olukorras, kus isoleeritus, perekohustuste-tööelu pinged, mure oma lähedaste tervise ja hirm tuleviku ees inimestes maad võtavad. Jah, ettevõte peab teise olulise fookusena keskenduma äri jätkusuutlikkusele, aga siin on oluline meeles pidada, et pole teist ilma esimeseta. Äri jätkusuutlikkus ja edu sõltub ettevõtte inimestest ja sellest, kuidas tööandja neid kohtleb. Seega, armas tööandja, vali hea – nii valid oma ettevõtte edu ja tuleviku!

——————————-

Tahad ajalukku minna? Ei, aitäh (mitte nii)!

2018. aastal tunnustati elektriskuutrite ettevõtet Bird kui kõige kiiremini 1 miljardi USA dollari künnise saavutanud startup’i. Ent ehkki investeeringuid tuli ettevõttesse jätkuvalt juurde veel viimased pool aastat, on selge, et finantsiliselt edukas ettevõte ei tähenda ilmtingimata head ettevõtet. Kahjuks! Isegi kui ükssarvik on muidu võluv ja armas, võib sisu olla päris hirmus.

Nimelt otsustas ettevõtte juhtkond koroonakriisi alguses koondada 30% töötajatest. Selle tarvis kutsuti kokku 30 minutiks planeeritud mittemidagiütleva pealkirjaga („COVID-19 uudised“) Zoomi koosolek. Kui see kell 10.30 algas, siis kõigepealt kuvati 5 minutit täielikus vaikuses slaidi „COVID-19“. Nii mõnigi töötaja arvas, et tegu on tehnilise veaga, ja lahkus virtuaalkoosolekult, et siis peagi uuesti liituda… kuid see osutus siis juba võimatuks! See aga, mis järgnes, on pehmelt öeldes ajalooline. Lindistatud tundmatu naishääl teatas, et 3. aprilli seisuga on need ja need inimesed koondatud. Lisainfo: „Palun tagastage töövahendid ja suur aitäh, et te olete muutnud Birdi väga, väga, väga eriliseks paigaks“.

Väga eriline on see kahtlemata!

Kommentaarid on suletud

Antud lehekülg kasutab küpsiseid, et parandada teie kasutuskogemust. Lehe sirvimise jätkamisel nõustud meie küpsiste kasutamise tingimustega. Sain aru Loe lähemalt