Minu ajakirjanikust sõbranna võttis koroonakriisi mõju lühidalt kokku nii: „Rikkad lahutavad ja vaesed otsivad tööd…” Meile võib ju tunduda, et kriisid lõhuvad meie tasakaalu ja normaalsust, aga see ei ole tõsi! Kriis on üksnes katalüsaator, mis võimendab protsesse: kui su meeskonnas või peres olid enne sõbralikud ja toetavad suhted, siis muutuvad need raskuste seljatamisel veel tugevamaks; kui aga valitses rivaalitsemine ja mittemõistmine, siis võimenduvad ka need. Selleks et liikuda positiivses suunas, on väga tähtis kriisi ajal ning sellest väljumisel pöörata tähelepanu just süsteemi (olgu selleks siis meeskond, organisatsioon, pere või riik) sisekommunikatsioonile.
Miks? Esmalt peame mõistma, mis asi on üldse suhtlemine 21. sajandil. Veel hiljuti defineeriti seda kui infovahetust kahe või enama osapoole vahel. Nüüd räägitakse aga üha enam suhtlemisest kui ühise tähenduse loomisest. Kui mõtleme kriisile, mis kätkeb endas määramatust ning sellega kaasnevat baasärevust, siis näeme, et selle kestel on häiritud inimese kognitiivsed protsessid nagu taju,
Kommentaarid on suletud