fbpx

Tark juht kuulab teisi, aga otsustab ise

Foto: Anu Ansu

Eesti Rahva Muuseumi direktor Alar Karise karjääris on põimunud teadus ja inimeste juhtimine. Kogemusi on tal seinast seina, nii et ta teab, kuidas inimesed koos ühise eesmärgi nimel tegutsema panna. Küsis Kadri Kütt.


Läksite pärast kooli veterinaariat õppima. Kas valikuid oli veel?

Jah, kaalusin ka näiteks ajalugu ning bioloogiat. Aga elasin veterinaaria teaduskonna õue peal ja olin lapsest saadik näinud, mis seal toimus. 18-aastaselt olin tegelikult veel suhteliselt naiivne ja mõtlesin, et kui kooli lõpetan, lähen kuhugi Aafrika loomaparki tööle. Elu teeb aga alati oma korrektiivid – mul on veterinaari haridus, ma olen tegelenud teadusega – uurinud ainurakseid – ja hiljem jõudsin siis inimeste juhtimiseni.

Mis teid teaduse juurde juhatas?

Mu vanemad olid teadlased ja eks teaduse tegemine oli juba lapsepõlvest saadik minu jaoks nähtaval, nii selle head kui ka halvad küljed. Kui ma kraadi kaitsesin, tundsin, et pean elus pöörde tegema. See oli küll teadusega seotud, aga tegemist oli uue ja tõusva valdkonnaga – geeniteadusega. Läksin Eesti Biokeskusesse tööle ning pidin kiiresti omandama teadmised ja oskused, mis mu kolleegid olid juba kõrgkoolist saanud.

Teil on olnud päris mitmekesine karjäär.

Jah, uudishimu on mind mitmesse valdkonda viinud. Minu meelest tuleks alati tegutseda nii, et kui ühel hetkel on vaja valikuid teha, siis ei ole neid mitte üks, vaid mitu. Tänapäeval ei ole karjäär hierarhiline – pigem püüa elu jooksul targemaks saada ja seda ongi võimalik teha eri asju tehes. Muutused sunnivad pingutama ja tasemel olema. Mida vanemaks saad, seda vähem saab lubada seda, et näid rumalana. Ma kipun küllaltki kiiresti mugavustsooni langema, kui asi selge. Intervall on umbes viis-seitse aastat, kui mu elulugu vaadata, ja umbes selliseid ametite vahetamise perioode peetakse ka teaduslikult sobivaks. Minu puhul on enamik ametikohti olnud valitavad ja sellest ka viie aasta piir, mis on ehk liiga lühike aeg, samas seitse on täitsa sobiv, et töö vilju nautida.

ESTO märgi kinnitamine lipuvardale XII ülemaailmsetel eestlaste kultuuripäevadel 2019. a ERMis. Fotol koos Ants Johansoni ja Sirle Söödiga.

Olete väljaspool Eestit ka teadust teinud. Mis teid siia tagasi tõi?

Pärast geenitehnoloogia valdkonda liikumist läksin teadurina tööle Saksamaale, siis Londonisse ja sealt Hollandisse. Teaduse eripära on, et see ei ole seotud mitte konkreetse riigiga, vaid pigem laboriga, kus sa töötad. Kui võõrsil olin, teadsid vähesed, et olen eestlane. Tagasi tulin seetõttu, et mind kutsuti – sain võimaluse hakata sama valdkonda Eestis üles ehitama. Mind mõjutasid muidugi ka pere ja laste valikud. Samas olen veendunud, et lapsed ei saa olla sellistele minekutele takistuseks. See on neilegi omaette kogemus ja õppetund – midagi, mida kodumaal ei saa. Igaüks peaks korra
kuskil ära käima kas õpilasvahetuse või töö kontekstis.

Pigem olete siis liikunud juhuseid pidi, mitte kindla plaani alusel.

Minu jaoks on kõik olnud juhuste mäng. Ma ei ole planeerija, vaid püüan seda, mis mulle on antud teha, parimal viisil ellu viia. Kui õnnestub, tulevad ka järgmised pakkumised. Olen rahuldanud oma uudishimu ja pakkumised vastu võtnud ning töö käigus on selgunud, mis ametiga tegu. Teadusest lahkumine ei ole aga lihtne, sest sa tead, et sinna sa tagasi ei lähe.

Minu meelest tuleks alati tegutseda nii, et kui ühel hetkel on vaja valikuid teha, siis ei ole neid mitte üks, vaid mitu.

Kuidas inimeste juhtimine teadusmaailmast tulles tundus?

Eks inimeste juhtimine on ju ka omaette teadus. Keegi on öelnud, et ülikooli juhtimine on nagu kasside karjatamine – see on võimatu ülesanne. Ühest ametist teise liikudes võtad aga eelnevad teadmised ja oskused kaasa. Ma ei ole eraldi juhtimisõpikuid lugenud, aga olen püüdnud sellele läheneda juhtumite põhjal. Olen lähtunud sellest, mida tean, ja koondanud enda ümber targemad inimesed. Juhtimises ongi minu meelest kõige olulisem see, et sul on selles valdkonnas sinust targem meeskond, kellele toetuda. Tark juht kuulab ja võtab lõpuks otsused ise vastu.

Üliõpilasorganisatsioonide tervitamine TÜ peahoone ees volbriõhtul. Foto: Tartu Ülikool

Juhtimises olete kasutanud siis teaduses kogutud kogemusi?

Eks teadus baseerub paljuski empiirikale ehk katsete tegemisele ja ma olengi juhtimises võtnud varasemaid kogemusi kui katseid. Rektori rolliga kaasnes see, et sain endale meeskonna valida. Riigikontroll oli aga täiesti teine maailm, millest ma midagi ei teadnud. Seal ei tundnud ma kedagi ja pidin tegelema sellega, et hakkaksime ühtemoodi mõtlema ja ühes suunas tööle. Kuidas see õnnestus, seda oskavad hinnata inimesed, kes minust sinna maha jäid. Selle kogemuse baasilt arvan, et institutsiooni juhtimiseks ei pea inimesed olema tingimata mõttekaaslased.

Milliseid põhimõtteid te juhtimises järginud olete?

Mul on vedanud – minu ümber ongi alati olnud targad inimesed. Olen püüdnud juhtida nii, et ma ei ole mitte käskude andja, vaid võimaluste pakkuja. Annan vabaduse otsustada parima lahenduse kasuks koos vastutusega allapoole. Siis saab sellest inimese jaoks tema asi. Lisaks olen järginud põhimõtet, et asutuse kõneisikuks ei ole ainult juht. Erinevad inimesed peaksid saama oma organisatsioonist rääkida, sest see teeb selle suuremaks. Igaüks saab ju rääkida oma tööst, milles ta on kõige targem.

Millised ametid on teile seni kõige rohkem proovikive pakkunud?

Kõik rollid tegelikult. Alustades sellest, et läksin ju oma eriala juurest täiesti uude valdkonda teadust tegema. Eelkõige on aga väljakutset pakkunud ülikoolide juhtimine, esmalt maaülikool ja seejärel Tartu ülikool, kus oli toona 5000 töötajat. Kõik on seal targad inimesed, aga selle haldamine ja see, et sinu ideed ka allapoole jõuaksid, on suur ülesanne. Ülikooli juhtimine oli väga põnev – julgen öelda, et see on huvitavam ja keerulisem kui näiteks ühe ministeeriumi puhul. Ministreid on palju olnud, aga ülikooli juhtimist saavad proovida vähesed. Eks see kehtib ka riigikontrolöri ameti kohta.

Kärestikusõit Yellowstone`i rahvuspargis Montanas.

Mis ülikooli juhtimise juures kõige keerulisem oli?

Nagu ikka, kõige keerulisem on inimestega – nendega ühele lainele saada ja oma ideid kuuldavaks teha nii, et neid aktsepteeritakse. Ülikoolis on kirju seltskond, seal on koos palju teaduskondi, nii et nende harude kokkuviimine ja inimeste omavahelise arusaamise saavutamine oli väga raske. Füüsik ja lüürik mõtlevad erinevalt ja nii see peabki olema, aga nad tuleb koos sama eesmärgi nimel tegutsema panna. Pole midagi hullemat kui see, kui ülikoolis või ühiskonnas tervikuna oleksid ainult ühtemoodi mõtlevad inimesed.

Olete ka ettevõtluses kätt proovinud.

Jah, tänu sellele tean, mida tähendab nullist alustamine. 1999. aastal tegin koos professor Eero Vasaraga spin off’i firma. See iduettevõte baseerus kõrgtehnoloogial ja meie turuks olid välismaa firmad ja teadusasutused. Meil oli olemas teadmine, kuidas muuta geene, et need oleksid haiguste mudelid, mida arstid saaksid kasutada ja testida hiirte peal. Tegijaid oli sel ajal ja sel alal vähe ja nii müüsime neid modifitseeritud elukaid välismaale. Sain siis tunda eraettevõtluse raskust, sest ühe inimese väljaõpetamisele kulus pool aastat ja samal ajal ootasid tähtajalised tellimused täitmist. Kui ühel hetkel väljaõpetatud inimene kaabut kergitas ja teatas, et sai parema pakkumise, algas kogu ring uuesti. Professori amet tuli siis tagaplaanile seada ja ettevõtjana töö ise ära teha. Tänapäeval on olukord teine ja ka selles valdkonnas on väljaõppinud inimesed olemas.

Kogemusi jagamas Kuveidis.

Kuhu näete end tulevikus suundumas?

Ma ei ole selle peale tegelikult mõelnud. Poliitikasse ma tõenäoliselt ei lähe, kuna ma ei suuda karjas töötada. Kuuekümnendates aastates oleksin noor poliitik ja isepäisus ei oleks mulle lubatud. Öeldakse naljaviluks, et targad poliitikasse ei lähe ja lasevad lollidel end juhtida. Samas tean, et ei tasu iial öelda „ei iial“.

Mis mõtteid eriolukord on teis tekitanud?

Olen vaikselt lootnud, et ehk kriisi käigus midagi selgineb. Ent ilmselt seda ei juhtu ja inimesed püüavad minna tagasi samasse rütmi, milles nad enne olid. Praegu oleks aga hea hetk vaadata, kas kõiki ametikohti ja kõiki asju, mida tehakse, on üldse vaja. Ametnike vähendamisega ma päris päri ei ole. Pigem tuleks vaadata, mis tegevused inimeste taga on, ja lähtuda sellest, mitte vastupidi. Muidu võib juhtuda, et kolmandik ametnikke on vähem, aga alles jäänud kaks kolmandikku tegeleb jamaga edasi. Ma kardan, et see võimalus asjad üle vaadata magatakse maha nii riigi kui ka ettevõtete tasandil. Praegune kriis on väga intensiivne ja otsustajatel pole väga aega sisekaemusega tegeleda. Pigem püütakse päästa, mis päästa annab.

Institutsiooni juhtimiseks ei pea inimesed olema tingimata mõttekaaslased.

Mis teie meelest kriisi järel muutub?

Ma ei usu, et me kolime täielikult virtuaalsesse maailma. Inimesed on aastatuhandeid sotsiaalsed olnud ja tahavad ikka näost näkku suhelda. Mingid virtuaalsuse elemendid aga võetakse kindlasti enam kasutusse. Eesti Rahva Muuseumis oleme hakanud mõningaid asju n-ö hübriidselt tegema. Meil on väljatöötamisel tark pilet, mille abil saab muuseumi endaga kaasa võtta – huvipakkuva kohta on pärast näituse külastamist võimalik internetist materjali juurde vaadata. Salvestame näitused, mida muuseumis enam väljas ei ole, nii et neid saab ka aastate pärast vaadata. Oleme valmis muuseumi tavapäraselt avama, aga ehkki tahe on suur, võtab see omajagu aega. Olen püüdnud kriisis lähtuda oma teadmistest ja elukogemusest. Teadlasena ei karda ma kohtumist tundmatuga, kuna olen harjunud sellega tegelema. Kriitiline mõtlemine on siin oluline.

See aeg mõjutas kindlasti paljude inimeste töökorraldust.

Mõned said kindlasti juurde julgust ja kindlust kodu- ja kaugtööd teha, sest paljudel puhkudel ei olegi vaja ju kogu aeg kuskil kohal käia. Kriis võiks õpetada, et neljapäevane töönädal ei olegi ehk nii halb mõte. Kui aeg on inimese enda käes, siis suudab ta lühema ajaga ja intensiivselt töö ära teha. Samas ei ole paljud inimesed kodutöötaja tüüpi, ma ise ka nende seas. Tuleks üle vaadata, kellele eemalt töötamine sobib.

Näituse „Ise tehtud Eesti” avamisel ERMis. Foto: Arp Karm

Kuidas olete läbi oma karjääri motivatsiooni üleval hoidnud?

Kõigi minu ametite juures on olnud rahvusvaheline dimensioon. Suhtlemine kultuurilise tausta poolest erinevate kolleegidega on väga oluline – nad mõtlevad teistmoodi ja see annab lisandväärtust maailmale, kus sa ise elad. Samuti annab see võimaluse testida oma otsuseid ning teadmist, kas need on ka suuremas kontekstis pädevad. See ongi minu jaoks suur motivatsiooniallikas olnud.

Kuidas te meelt erksana hoiate?

Lugemata raamatuid on mu riiulitel palju… Olen pigem erialakirjanduse kütkeis olnud ja ilukirjandust vähem lugenud. Kahetsen elus väheseid asju, aga üks on see, et ma jätsin omal ajal muusikakooli lõpetamata, ja teine, et ma ei ole ilukirjandust lugenud nii palju, kui oleksin tahtnud.

Poliitikasse ma tõenäoliselt ei lähe, kuna ma ei suuda karjas töötada.

Mulle meeldib väga ka muusika ja taustaks kuulan palju Klassikaraadiot, kuna seal eriti ei räägita või kui üldse, siis asjalikku juttu – see on rahustav.

Kuidas te akusid laete?

Olen väga hea vedeleja ja suur ajaraiskaja. Teinekord võin tundide viisi lihtsalt istuda ja kaugusesse vaadata. Lisaks on mul maakodu, kus toimetada ja vaadata, kuidas vesi ehk aeg voolab. See mittemidagitegemine mõjub mulle väga hästi. Ega aju siis ju ei seisku ja nende mõtete tulemuse kasutan hiljem ikka kuskil ära.


Alar Karis

On alates 2018. aastast Eesti Rahva Muuseumi direktor. Sellest aastast ka Eesti Maaülikooli nõukogu esimees. Samuti on ta muuseuminõukogu ning arhiivinõukogu liige. Varasemad ametid: riigikontrolör (2013– 2018), presidendi mõttekoja liige (2007−2012), Eestimaa Looduse Fondi nõukogu liige (2007−2010), Tartu Ülikooli rektor (2007–2012), Eesti Maaülikooli rektor (2003–2007), Eesti Arengufondi Nõukogu liige (2003-2012, esimees 2012), Tartu Ülikooli professor, erakorraline vanemteadur, Erasmuse ülikooli teadur Rotterdamis, Londoni Rahvusliku Meditsiini Instituudi teadur, Hamburgi Ülikooli külalisteadur, Eesti Biokeskuse vanemteadur, Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituudi teadur, EASi ettevõtlus- ja elukeskkonna arendusdivisjoni nõukoja liige, Eesti Biokeskuse, TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituudi, Geeni- ja Keskkonnatehnoloogia tippkeskuse nõukogu liige jt.


Eesti Rahva Muuseum

• Eesti kõige suurem muuseum. Üle 140 töötaja, lisaks ligi 60 lepingulist giidi.

• Hoone netopind on 33 876 m².

• Püsinäitus „Kohtumised” on kuues võõrkeeles, ekskursioone saab tellida 14 keeles.

• Avamisest alates on muuseumis käinud üle 700 000 külastaja 117 riigist.

• 2019. aastal toimus muuseumis enam kui 600 üritust, osavõtjaid oli kokku 170 000.

• 2018. aastal sai ERM Euroopa aasta muuseumi auhinna, Kenneth Hudsoni eripreemia.

Kommentaarid on suletud

Antud lehekülg kasutab küpsiseid, et parandada teie kasutuskogemust. Lehe sirvimise jätkamisel nõustud meie küpsiste kasutamise tingimustega. Sain aru Loe lähemalt