Läänemere piirkonna linnades on üha rohkem paduvihmade tekitatud äkilisi üleujutusi, mis põhjustavad vahetut majanduslikku kahju ning keskkonna, sealhulgas ka Läänemere seisundi halvenemist. Probleemile otsib lahendust rahvusvaheline projekt NOAH, milles osaleb ka Eesti. Kirjutab Ants Vill.
Eesti teadlaste ja inseneride osalusel läbiviidavas projektis otsitakse probleemile lahendusi nii tarkade veesüsteemide kui ka linnaehituse põhimõtete korrigeerimise teel. Eesti tarkade süsteemide pilootprojektide ehitushanked Haapsalus ja Rakveres on juba käivitatud, sügisvihmade ajaks peaksid vetevoole optimeerivad rajatised juba töötama.
Vett, üha enam vett
Kliimamuutused on tõepoolest meile kohale jõudnud, kinnitavad teadlased. Sademete koguhulk on aasta lõikes suurenenud, kasvuks prognoositakse ca 20 protsenti. Suurema muutusena on ennustatud, et meie talved muutuvad soojemaks ning sajusemaks. Rohkem on torme ja paduvihmasid.
„Aasta lõikes polegi summaarne sademete hulk väga palju kasvanud, küll aga on vihmahood muutunud intensiivsemaks ning ka lokaalsemaks. Selliste veekogustega ei saa kehtivate ehitusnormide järgi ehitatud äravoolusüsteemid enam hakkama. Oleme koos teiste Läänemere-maade kolleegidega asunudki uurima, millised on need muutunud kogused ning otsima teid, kuidas neid ohjeldada, et keskkonda ja inimesi kaitsta,” räägib doktor Ivar Annus, kes on Läänemere linnapiirkondade üleujutustest põhjustatud reostuse tõrjumiseks algatatud rahvusvahelise projekti NOAH koordinaator. Ameti järgi on ta Tallinna Tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuriinstituudi vanemteadur, uurimisalaks linna veesüsteemid.
„Tallinna Vee viimase nelja aasta vaatlusandmed 10–12 mõõtmispunktist üle linna näitavad võrdluses ajalooliste andmetega, et viimasel ajal on sademete intensiivsus suurenenud, kasvanud kolmandiku kuni poole võrra ja sademed on samas muutunud lokaalsemaks,” selgitab Annus ja lisab, et probleem on märgatav ka teistes Läänemere-piirkonna linnades.
Lisaks on projekt seotud meie keskkonnaministeeriumi kliimamuutustega kohanemise arengukavaga aastani 2030, mille ka valitsus on kinnitanud. „Seal on ka selgelt ära öeldud, et aastaks 2030 eeldatakse, et sademete intensiivsus võib Eestis suureneda kuni 30 protsenti.”
Sajud uputavad linnu
Sellised tugevad kliimamuutused põhjustavad eriti linnades üha suuremaid probleeme, sest kanalisatsioonisüsteemid ei saa tavapärasest mitu korda suuremate veekogustega hakkama. Lisaks on linnades üha suuremad alad kõvakattega, mis ei lase osal sademetest pinnasesse imbuda, tekitades sadeveesüsteemidele üha suuremat koormust. Paduvihmade ja tormide ajal hakkab kiirelt täituvast torustikust välja tulvama saastunud vett. Samal ajal viib tänavaile ja haljasaladele valguv vesi kaasa sinna kogunenud saasteaineid. Saastunud liigvesi valgub looduslikesse veekogudesse, mille kaudu jõuavad kahjulikud ained niigi reostuse all kannatavasse Läänemerre.
Kolmeaastane ja kolme miljoni eurose mahuga projekt NOAH algas mullu kevadel. Selle eesmärk, lisaks probleemi uurimisele, on leida lahendused üha tõsisemale reostuseprobleemile ja varustada eelkõige väiksemaid linnu vajaliku oskusteabega, millest lähtuvalt projekteerida ja ehitada uusi veesüsteeme. Projektis osalevad ülikoolid, teadusasutused ja vee-ettevõtted meilt, Soomest, Rootsist, Taanist, Poolast ja Lätist. Eestist osalevad projektis Tallinna Tehnikaülikool, Haapsalu ja Rakvere linn, AS Rakvere Vesi ja Eesti Vee-ettevõtete Liit. Läänemere-äärsete riikide teadlaste koostöövõrgustikus kerkisid uute reostusohtude probleemid üles juba 2016. aastal. „Projektis osalevad väiksemad linnad, kuna seal napib vastavat oskusteavet, mida samas suurtes linnades juba mõneti on,“ lisab Annus.
Nutikate lahenduste otsingul
Probleem on nii keskkonna-alane kui ka majanduslik. „Korraga mahasadavate sadevete kogused on juba praegu kõvasti kasvanud, samas aga pole paljudes kohtades, eriti linnasüdametes, võimalik kogu äravoolutorustikku näiteks kaks korda suuremate vastu vahetada. See ei ole ka majanduslikult väga otstarbekas, sest need suured mahud ei leia rakendamist ju igapäevaselt,” märgib Annus.
Nii ongi tehniliste lahenduste uuenduslik suund nn targa, arvutitega juhitava veesüsteemi loomine, mis oleks võimeline automaatselt ja ennetavalt reguleerima tavapäraste vete voolusid torustikes, et nende ümbersuunamistega luua lokaalse paduvihma piirkonnas, näiteks ühes linnaosas, lisanduvate koguste jaoks „ruumi”.
Lisaks otsestele sadevetele ohustavad linnu lähedaste veekogude veetaseme tõus (meri, järved, jõed) ja ka linnakeskkonna enda muutumine – kui näiteks pargi asemele rajatakse kaubanduskeskus koos ulatuslike asfalteeritud parklatega. Näiteks merevee tõus on kliimamuutuse puhul üha aktuaalsem ka meie rannikulinnades, kus see loob täiendava surve vee äravoolusüsteemidele. Maapinna sillutamine aga ei võimalda sadevetel pinnasesse imbuda, vaid põhjustab suurtelt aladelt äravoolavate veekoguste tulva sadevete ärajuhtimissüsteemi või ühisvoolse kanalisatsiooni puhul üldkanalisatsiooni. Need kaks üha võimenduvat faktorit on ka kõnealuse projekti uurimisobjektideks.
Kolm suunda
Projektil on kolm suunda. Esimene – parandada linnade toimetulekuvõimet üleujutuste ja kliimamuutustega. „Selleks töötatakse välja tervikliku linnaplaneerimise kontseptsioon, mis võimaldab linnaplaneerimisspetsialistil hinnata uute rajatiste mõju olemasoleva sademeveesüsteemi toimimisele, näiteks kui muudetakse mõned rohealad kaubanduskeskusteks. Meil on plaanis projekti käigus luua selleks vajalikud tööriistad,” ütleb Annus.
Teiseks luuakse nii-öelda tarkade sademeveesüsteemide pilootprojektid. „See tähendab, et muudame olemasolevad sadeveesüsteemid nutikaks ja juhitavaks. Näiteks kavandame nii Rakveresse kui Haapsallu pilootlahendused nii-öelda tarkadest lüüsidest, mis puhverdavad teatud linnapiirkondades vett mõnda aega, et näiteks kesklinna piirkonnas ei tekiks üleujutust,” selgitab teadur. Süsteemid on kavas muuta reaktiivsest ehk jälgivast proaktiivseks ehk ennetavaks. „Digitaliseerimine on siingi edu võti ja ainus alternatiiv,” kinnitab Annus.
Kolmandaks väljundiks on hulk soovitusi nii suurematele kui väiksematele linnadele, kes vähegi asjast on huvitatud. Nende soovituste pinnalt võiks algatada ka Euroopa Liidu normatiivide muutmist. „Meil Eestis on projekti kaaspartneriks keskkonnaministeerium. Nii on võimalik, et projekti tulemuste alusel alustatakse valdkonda reguleerivates seadustes või määrustes muudatuste ellu viimisega,” räägib NOAH koordinaator.
„Projekti olulisusest räägib see, et leebema kliimastsenaariumi puhul hinnatakse lisanduvateks sademekogusteks 30 protsenti, aga järsema muutuse puhul võib suurusjärk olla 70–80 protsenti ehk ligi kaks korda.”
Digitaliseerimine on võti
Teema on oluline, selle tähtsusest on aru saanud ka meie omavalitsused. „Arvan, et oleme selle probleemi nii-öelda murrangu äärel. Kui vaatame meetmeid, kuhu Euroopa Liit praegu raha paneb, siis võtmesõna on igal alal süsteemide digitaliseerimine.”
Kindlasti ei ole see valdkond, kuhu kõik omavalitsused hakkavad juba homsest raha eraldama, aga praktiliste rahvusvaheliste koostööprojektide kaudu on võimalik näidata praktilisi tulemusi. „Selle projekti kolmas eesmärk ongi tõsta teadlikkust kõigis kohalikes omavalitsustes ja vee-ettevõtetes kogu Läänemere piirkonnas. Tuleval aastal korraldame seminare-koolitusi ning infopäevi nii Eestis kui ka teistes Läänemere riikides,” ütleb Annus.
Praktilised lahendused pilootprojektide näol on meie linnades Haapsalus ja Rakveres nii kaugel, et tarkade veesüsteemide ehitushanked käivitusid mai keskpaigas. „Nii et suvi tuleb ehitusperiood ja sügisel saab esimesi linnukesi vaatama minna,” rõõmustab Annus.
„Üldises plaanis ootame n-ö paradigma muutust. Ülikoolides ja teadusasutustes on juba aru saadud, mida võiks ja peaks tegema. Arvan, et selliste projektide kaudu, kus tõmbame kaasa praktikuid – omavalitsusi, vee-ettevõtteid – õnnestub meil see digitaliseeritud lahenduste ellurakendamisega saavutatav muutus läbi viia,” ütleb kokkuvõtteks projekti NOAH koordinaator Ivar Annus.
Kommentaarid on suletud