Legendaarses Nikolai Langebrauni portselanitööstuses dekoreeritud nõud on varsti juba sajandi eestlaste kodusid ehtinud. Ettevõtte edulugu algas peaaegu kohe pärast asutamist ja kestis nõukogude võimu läbiviidud natsionaliseerimiseni. Okupatsiooniaastail hoiti armastatud kaubamärki kandvaid hapraid lauanõusid erilise hoolega kui sümboleid ilusast iseolemise ajast. Tänapäeval on kunagised tarbeesemed kujunenud kollektsionääride tõelisteks lemmikuteks ja ilmselt oleks Nikolai Langebraun isegi üllatunud, kui oksjonitel nende eest pakutavaid summasid näeks. Süüdi selles, et need vanad ja tihti mõranenud nõud jätkuvalt oma populaarsust võivad nautida, on aga suuresti ettevõtte kõige produktiivsem ja väljapaistvam dekoraator, konservatooriumis õppinud Astrid Tiits, kes sattus portselanimaalima täiesti juhuslikult.
Kaunid kunstid
Raekoja platsil juveliiri- ja kellassepaäri ajanud August Tiits (Tietz) oli ettevõtlik ja praktiline mees. Keila lähistelt suurest taluperest pärit meistril oli endalgi viis last ning ilmselt puudus tal illusioon,
Kommentaarid on suletud