Ettekujutus ideaalsest ilust, nii nagu ka nõuded puhtusele, on muutunud ajast aega. Vana-Egiptuses oli kombeks end vähemalt kord päevas pesta, valitsejate paleedesse ehitati vannitoad, kirevat meiki armastasid ühtmoodi valitsejad, preestrid ja lihtrahvas. Keskajal puhtusest ei hoolitud, solk ja sodi lennutati kergekäeliselt läbi akende tänavatele, ebameeldivaid lõhnu summutati intensiivsete aroomainetega, nägu laastavaid rõugearme peideti paksu valge puudrikihi ja ilutäppide alla. Loitse ja nõiakunsti on aga nii ilu kui puhtuse saavutamiseks alati kasutatud. Alles paar viimast sajandit on imeeliksiiride, tinktuuride ja salvide valmistamisse toonud muutuse ning maagia on asendunud täpsete koostiste alusel loodud ilu- ja olmekeemia toodetega. Kirjutab kunstiajaloolane Anne Ruussaar.
Praktiline mõistus ja looduslikud vahendid
Eestlaste ilu- ja hügieenikäitumist on läbi aja mõjutanud karm kliima ja keerulised elutingimused.
Kommentaarid on suletud