fbpx

Keemiaga kauniks

A/S Odoris toodetud puuder (Foto: Eesti Ajaloomuuseum)

Ettekujutus ideaalsest ilust, nii nagu ka nõuded puhtusele, on muutunud ajast aega. Vana-Egiptuses oli kombeks end vähemalt kord päevas pesta, valitsejate paleedesse ehitati vannitoad, kirevat meiki armastasid ühtmoodi valitsejad, preestrid ja lihtrahvas. Keskajal puhtusest ei hoolitud, solk ja sodi lennutati kergekäeliselt läbi akende tänavatele, ebameeldivaid lõhnu summutati intensiivsete aroomainetega, nägu laastavaid rõugearme peideti paksu valge puudrikihi ja ilutäppide alla. Loitse ja nõiakunsti on aga nii ilu kui puhtuse saavutamiseks alati kasutatud. Alles paar viimast sajandit on imeeliksiiride, tinktuuride ja salvide valmistamisse toonud muutuse ning maagia on asendunud täpsete koostiste alusel loodud ilu- ja olmekeemia toodetega. Kirjutab kunstiajaloolane Anne Ruussaar.

„Orto“ väljapanek aastal 1937 (Foto: Eesti Ajalooarhiiv)

Praktiline mõistus ja looduslikud vahendid

Eestlaste ilu- ja hügieenikäitumist on läbi aja mõjutanud karm kliima ja keerulised elutingimused. Veel paarsada aastat tagasi elasid meie esivanemad muldpõrandatega, ahjude- ja akendeta taredes, sauna tehti kord nädalas ja „asjal“ käidi õues põõsa taga. Kuid praktiline mõistus ja esivanemate tarkused aitasid ka kõige keerulisematel aegadel lihtsate, looduslike vahendite abiga kasitum ja kaunim püsida. Nii näiteks meelitati riiete alla peidetud karvatüki sisse pesematusest tekkinud kirpe, läikivate juuste saamiseks pesti neid linnumunade, vihmavee ja kummeliõitega, eluruumidest peletati pisikuid ning halba lõhna nõgese- või kadakasuitsuga. Elujärje paranedes hakati aga looduslike vahendite kõrval tasapisi kasutama ka apteegi- ja poekaupa.

„Flora“ 100! reklaamleht aastast 1989, mis kuulub Virumaa Muuseumide kogusse

Mayeri tehas

Eesti esimene ja ainus suurem keemiatööstus enne vabariigi perioodi oli suurärimees Richard Mayeri 1889. aastal Tallinna rajatud ettevõte. Ajendiks vabriku loomisel ei olnud siiski kasvanud nõudlus pesupulbri, kreemide või lõhnaõlide järele, vaid 19. sajandi lõpukümnenditel mõisates hoogsalt laienenud karjakasvatus ning piimatoodete eksport. Mayeri-tehasena tuntuks saanud ettevõttes hakati valmistama toiduvärve ja juuretisi ehk laapi, mis andsid siinsele võile ja juustule sobiva konsistentsi ning ahvatleva kuldkollase värvitooni. Veidi hiljem lisandusid tootmisesse oksekivi ja tanniin, mida Venemaa suured puuvillavabrikud kasutasid kangaste värvimiseks. Esimese maailmasõja aastail hakati valmistama püssirohtu ja muid kemikaale sõjatööstusele ning vabriku tööliste arv kasvas 1917. aastaks 400 inimeseni. Suurkontsern pankrotistus 1920. aastal, sest iseseisev ja mittesõdiv Eesti riik sellist keemiatoodangut enam ei vajanud.

Kontori liim (Foto: Eesti Ajaloomuuseum)

Lutikamürk ja igavene noorus

Muutused ühiskonnas ja oluliselt tõusnud rahvuslik iseteadvus olid peamised põhjused, miks 1920. aastate alguses tekkis olmekeemia- ja ilutööstuse kaupade järele kiiresti suur vajadus – kauniks sooviti kujundada oma kodu ja iseennastki. Odavamaid hügieeni- ja majapidamiskemikaale müüdi vaid apteekides, välismaised kreemid ja parfüümid olid aga kallid, sest neile laienes riiklikult kehtestatud luksusmaks.

Küünalde valmistamine „Floras“ aastal 1968
(Foto: Rahvusarhiivi filmiarhiiv)

Tühja siseturu vajaduste rahuldamiseks asutati 1920. aastatel arvukalt väiketööstusi, kus peamiselt imporditud tooraine baasil valmistati kodukeemiat, näiteks värve, lakke, tinti, liimi, pesuseepi ja muid puhastusaineid ning lihtsamaid kosmeetikume. Näiteks valmistati väikeettevõttes „Odor“ nii liimi ja saapaviksi, lutika- ja rotimürki, kui 11 eritooni näo- ja beebipuudrit, erinevaid õlisid ja kreeme ning palju muud. Daamide seas said kiiresti populaarseks lõhnatööstuses „Flora“ kuulsate Prantsuse parfüümide – näiteks Shalimar, Chanel No 5 – järgi kohapeal kokku segatud analoogid, Tartu tudengineidude lemmikuks kuulutati aga Julius Lille äris valminud igavest noorust lubav aroomseep „Veronika“. Kodumaiste toodete hinnad olid välismaistest madalamad, kuid kogused ja kvaliteet küllalt kõikuvad.

Õige Orto

Läbimurde Eesti ilu- ja olmekeemia tööstusesse tõi 1932. aastal Eesti Tarvitajate Keskühisuse (E.T.K.) initsiatiivil tegevust alustanud keemiatehas. Erinevalt teistest tootjatest, kasutati vaid kohalikku toorainet, mis tagas ühtlase kvaliteedi ja soodsa hinna. Ostjaskonna soovide ja sobivate koguste kindlaksmääramisel oli suureks abiks koostöö keskühisuse kaupluste võrguga, kuhu ettevõttes valmistatud kodukeemia ja kosmeetikumid müügile suunati.

Foto: Palamuse muuseum

Firma esimesed tooted olid pesuseep, pesusooda, vankrimääre ja saapakreem. Näokreeme, mis kujunesid aastakümneteks eestlaste erilisteks lemmikuteks, hakati valmistama 1935. aastal. Küllap oli kreemide üheks edu põhjuseks ka nutikas pakend – ümmargused metalltoosid olid väga sarnased tuntud välismaise kosmeetikatootja „Nivea“ karpidega, kuid hind oluliselt odavam kui maailmakuulsal eeskujul. Mõne aastaga kasvas tootmine sedavõrd, et ettevõte koliti suurematesse ruumidesse Koplisse Vene-Balti tehase hoones. Kuna nõudlus kosmeetikakaupade järele oli sedavõrd suurenenud, avati nende valmistamiseks eraldi osakond.

„Orto“ Valgas asunud tuubitehase töötajad paraadil aastal 1962 (Foto: Valga muuseum)

Nimi „Orto“, mis tuletati kreekakeelsest sõnast „orthos“ – sirge või õige – võeti kasutusele alles 1937. aastal, mil ühineti väiketööstusega „Estonafta“ ja moodustati osaühing. Vabariigi lõpupäevil oli ettevõttes töötajaid juba üle kuuekümne ja tollase määrangu järgi oli tegu suurtööstusega.

Defitsiidiajastu hiiglased

Nõukogude ajal natsionaliseeriti teiste seas ka kõik tarbekeemia ettevõtted. Suurem osa väiketootjatest koondati kunagise Mayeri-tehase hoonetesse. Väikeste artellidena tegutsenud tootmisüksused ühendati 1964. aastal ja nende baasil loodi hiiglaslik tootmiskoondis „Flora“, mille laborites väljatöötatud ilu- ja majapidamiskeemia vallutas nii Eesti kui suure NSV Liidu turu. Pidevas nõukogudeaegses tarbekaupade nappuses, muutusid „Floras“ valmistatud olmekeemia, parfüümid, juukselakid ja hambapastad aastakümneteks sedavõrd ihaldusväärseteks ilutoodeteks, et nende järel seisti järjekorras tunde. Defitsiidiajastu üheks Mekaks kujunes pidevalt rahvamassist ümbritsetud legendaarne „Flora“ esinduskauplus Tallinna vanalinnas Harju tänaval. Pärast Eesti taasiseseisvumist suurtootmine lagunes. Täna toodavad selle väiksed järeltulijad Mayeri ja Flora nime kasutades erinevaid puhastusaineid, küünlaid ning muid olmekeemia kaupu.

„Flora“ küünalde reklaamleht aastast 1966 (Foto: Tallinna Linnamuuseum)

Erinevalt teistest kodukeemia ettevõtetest, säilitas pärast natsionaliseerimist ainsana iseseisvuse „Orto“, mis tegutses ka nõukogude ajal Koplis asunud tööstushoonetes. Kuid mitte ainult! Ka „Orto“ kasvas olmekeemia- ja kosmeetika põuase sotsialistliku impeeriumi hiigelettevõtteks, mille erinevad tsehhid paiknesid nii Valgas kui Lasnamäe nõlval. Paisunud ühendkollektiivis oli rekordajal veidi vähem kui 1000 töötajat, lisaks parfümeeriale ja kemikaalidele hakati tootma ka näiteks söödakriiti ning klaasplastist mööblidetaile.

Kuna „Orto“ tegutseb sama nime kandes tänaseni ja ka ettevõtte logo ei ole palju muutunud, siis on see üks vanim järjepidevalt kasutusel olnud Eesti kaubamärk.

Kommentaarid on suletud

Antud lehekülg kasutab küpsiseid, et parandada teie kasutuskogemust. Lehe sirvimise jätkamisel nõustud meie küpsiste kasutamise tingimustega. Sain aru Loe lähemalt