fbpx

Saagem tuttavaks! Eesti Michelin: kummitööstur Harry Feldmann

Põhjala vabrik 2019 (Foto: Eesti Ajaloomuuseum)

Kuulsa rehvitööstuse rajanud prantslastest vendade Édouard ja André Michelini ettevõte sai alguse väikesest jalgrattakumme parandanud töökojast ja nutikast ideest, et velgedelt eemaldatavaid kumme on lihtsam parandada. Vastupidavamaid uusi kummisegusid katsetanud Michelinid hakkasid eemaldatavaid rehve valmistama peagi ka autodele ja firma toodang vallutas maailma. Kirjutab kunstiajaloolane Anne Ruussaar.

Ka Valgamaal sündinud Harry Feldmanni ettevõte alustas tagasihoidlikult. Tallinnas Kopli poolsaare tipus 1924. aastal tillukese paari ruumiga maja rentinud mees hakkas seal koos pereliikmetega valmistama kummist kingakaitsmeid. Vähem kui kümne aastaga kasvas nende töökoda Eesti suurimaks kummivabrikuks Põhjala. Autorehve ei valmistatud seal kunagi, kuna autosid oli Eestis lihtsalt liiga vähe. Küll aga valmisid seal kummid rahvasõidukiks kujunenud jalgratastele, lisaks veekindlad kalossid-botikud, kummeeritud kangast vihmamantlid, gaasimaskid, erinevad voolikud ja palju muud. Kiire edu üks olulisem põhjus oli õige ajahetk ja innovaatilised Põhjala kummisegud, mille täpset koostist teadis vaid nende looja – Harry Feldmann.

Grossist saab Feldmann

Meie kummitööstuse rajaja elu oli samavõrd põnev ja heitlik kui seda saatnud pöördelised ajaloosündmused, mille kiuste või tänu millele õnnestus andekal riskialtil mehel korduvalt erinevatel ametikohtadel hiilgavat karjääri teha ja lõpuks kahjuks kõigest ilma jääda.

Harry Gross sündis 6. märtsil 1884. aastal Valgamaal Laatre külas Saksamatsi talus Jakob ja Wilhelmine Grossi neljanda lapsena. Vallakirjutajast isa suri, kui Harry oli kaheksa-aastane ning ema jäi seitsme lapse ja võlgadest koormatud taluga üksi. Lahtise peaga poiss asus sugulaste toel õppima Valga linnakoolis ja seejärel Tartu reaalkoolis. Silmapaistvatele tulemustele vaatamata ähvardas tema haridustee rahapuudusel siiski katkeda. Oluline pööre saabus 1903. aastal, mil ema vanem vend, jõukas, aga lastetu Moskva apteeker Karl Feldmann, avaldas soovi noormeest adopteerida. Ema nõustus, Harry sai uue perekonnanime Feldmann ja kolis elama Moskvasse.

Harry Feldmann (keskel) koos tehase töölistega 1930.aastal (Foto: Eesti Ajaloomuuseum)

Lennukas karjäär

Keskkonnavahetus mõjus andekale ja edasipüüdlikule Harryle tiivustavalt. Ta lõpetas edukalt Moskva reaalkooli ja jätkas, vaatamata onu lootustele temast proviisor ja ravimiäri pärija koolitada, õpinguid Moskva Keiserlikus Tehnikakoolis, sest soovis saada inseneriks. Ühena esimestest lõpetas ta 1911. aastal uudse elektrotehnika eriala ja sai kohe tööd Venemaal elektriliine ja -jaamu rajanud Ameerika suurkontsernis Westinghouse Electric Company. Eraelus ja töös kujunes eriliselt edukaks 1914. aasta – pärast abiellumist Moskvas elava eestlanna Agnes Saddega, sai noor elektroonikainsener kutse kodumaale, et hakata juhtima Tallinna Linna Elektri Keskjaama. Kuna vastvalminud jaama suurimaks probleemiks kujunes rohkete uute ühenduste tõttu liiga väike võimsus, siis esitas noor insener juba 1915. aastal Tallinna volikogule elektritootmise ja -jagamise laiendamiseks projekti. Kuigi laienduskavad kiideti heaks, jäid need sõjasündmuste ja rahapuuduse tõttu toppama. Nii suundus lühikest aega ametis olnud innovaator Vene-Balti tehase kutsel 1916. aastal tagasi Venemaale, et juhtida Moskva lähistel Tveris Esimese maailmasõja lahingutes purustatud vagunitööstuse ülesehitustöid.

Agnes Feldmanni (neiuna Sadde) pass (Riigiarhiiv)

Edukas karjäär vagunitehases jäi aga ootamatult lühikeseks, sest saabus Oktoobrirevolutsioon ja riigikord Venemaal muutus. Kogu Feldmanni vara konfiskeeriti, kuid et uuele võimule iseloomustatakse teda kui „haritud, töökat ja rahuarmastavat meest“, siis pääses ta repressioonidest ja tal lubati koos abikaasa, tütre ja lähisugulastega 1920. aastal Eestisse opteeruda.

Kodumaal tuli aga taas kõike nullist alustada. Harry perekond ja apteegiärist ilma jäänud kasuisa Karl Feldmann koos abikaasaga kolisid elama Kopli töölisasumisse Vene-Balti hiiglasliku tööstuskompleksi territooriumil. Mehhaanikuna leidis Feldmann tööd samas tegutsenud Inglise-Balti laevaehituskompaniis, kus Inglise kapitali abil püüti taastada iseseisvumiseelset suurtootmist. Hiiglasliku idaturu kaotus mõjus aga gigant-ettevõttele hukutavalt ning tootmise asemel hakati tööstushooneid ükshaaval välja rentima.

Proviisor Karl Feldmann (Foto: Eesti Ajaloomuuseum)

Ainulaadsete kogemuste ja teadmistepagasiga mees siiski kauaks tähelepanuta ei jäänud. Aastal 1924 esitas Tallinna linn põneva erialase väljakutse, kutsudes teda looma seni hobu- ja aurujõul liikunud veeremite asemele uudset elektritrammivõrgustikku.

Järgmise aasta oktoobris avatigi Feldmanni juhtimisel rajatud esimene moodne, Kadriorgu Vabaduse platsiga ühendav trammiliin ning kaks aastat hiljem hakkas elektritramm sõitma ka Tartu maanteel. Uuele transpordivahendile vajalikke vaguneid ei ostetud aga sisse välismaalt, vaid hakati ehitama inseneriharidusega direktori koostatud tellimuste järgi Dvigateli vabrikus Tallinnas.

Edu tippjuhina aga ei rahuldanud Feldmanni ambitsioone – ta oli samaaegselt trammiliinide rajamisega rentinud oma Kopli koduhoovis väikese maja ja asutanud sinna kuue töötajaga perefirma. Seal toodeti tema katsetuste tulemusena valminud kummisegudest jalanõudele „kontsaplekke“. Algselt perspektiivituna tundunud väiketöökoja tegevust saatis aga uskumatult kiire ja suur edu.

Punane kolmnurk ja veekindel Nokia

Nõudmine erinevate kummitoodete järele kasvas 20. sajandi alguskümnenditel kiiresti, kuid enne iseseisva riigi loomist Eestisse ühtegi kummivabrikut ei rajatud. Uudne tööstusharu nõudis rohkelt eelteadmisi ja kapitali ning seetõttu oli odavam kummitooteid, eeskätt veekindlaid jalanõusid, Vene impeeriumi suurtest vabrikutest sisse osta.

Näiteks Peterburis juba 19. sajandi keskpaigast tegutsenud Vene-Ameerika ühises, 16 000 töölisega mammutettevõttes Treugolnik (kolmnurk, vene k), toodeti Esimese maailmasõja eelsel ajal ligikaudu 20 miljonit kalossi aastas. Märkimisväärses koguses jõudis uudsest, veekindlast materjalist vajalikke esemeid Eesti kauplustesse müügile ka Soome väikelinnast Nokia, kus elektri-, kaabli- ja kummitööstuste ühinemisel loodud suurkontsernis Nokia – tänapäeval on maailmakuulsaks saanud firma peamiseks toodanguks küll mobiilside vahendid – valmistati oma aja moodsaima tehnoloogia abil kvaliteetseid ja soodsa hinnaga kummitooteid.

Gaasimask aastast 1936 (Foto: SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid)

Olukord muutus kardinaalselt aga pärast Venemaal toimunud oktoobripööret ja impeeriumi lagunemist, kui senine ühtne siseturg kadus ning noor iseseisev Eesti riik pidi hakkama vajaminevaid kaupu omatoodangu puudumise korral välismaalt sisse ostma.

Kuna jäised poliitilised suhted Venemaaga kujundasid ka omavahelisi kaubandusleppeid, siis kummijalanõude sissevedu Peterburi suurtööstusest katkes. Natsionaliseerimisjärgselt uue temaatilise nime – Krasnõi treugolnik (punane kolmnurk, vene k) – saanud vabrikus valmistatud kalosside kvaliteet muutus kiiresti nii viletsaks, et siinse kaupmeeskonna huvi suhete taastamiseks kadus. Soome Nokia säilitas küll kauba kvaliteedi ja veekindluse, kuid toodete hinnad polnud enam kaugeltki nii sõbralikud kui varem.

Põhjala loomine

Oma kummitööstuse puudumine ning täielik sõltuvus importkaubast vallandas noores Eesti riigis kiiresti hinnatõusu ja kaubanappuse. Eriti teravaks muutus vajadus veekindlate jalanõude järele. Just seda tühja kohta asuski täitma Harry Feldmanni eestvõttel käivitatud väiketöökoda, mis sai 1924. aasta 5. aprillil kõlava nime Eesti Kummitööstuse Osaühisus. Firma asutajateks olid Harry Feldmann ja tema kasuisa Karl Feldmann ning nende lähikonda kuuluv mõjukas Tallinna volikogu liige ja Eesti Kirjastuste-Ühisuse ärijuht Friedrich Uibopuu. Osanikeringi kuulusid lisaks asutajatele ka Harry õed oma peredega.

Naiste kalossid aastast 1937 Karilatsi Vabaõhumuuseumis

Pisikeses renditud hoovimajas valmistati alguses üksnes kummist jalanõutaldu ja kontsakaitsmeid. Kummisegamise ja -vormimise töid juhtis Venemaalt opteerunud, tehases Treugolnik väljaõppe saanud kogenud meister Friedrich Vieveger, kõik ülejäänu tegid Feldmannid ise. Vaatamata tagasihoidlikule algusele tutvustati väiketöökojas valminud kummitooteid juba paari kuu pärast aset leidnud üle-eestilisel näitusmessil. Kuna Eesti siseturul valitses kummitoodete põud, saatis ettevõtlike ja töökate optantide tegevust edu. Juba esimesel tegevusaastal jõudis firma kasumisse ja lisaks jalanõutarvikutele hakati valmistama teisigi lihtsamaid kummist esemeid.   

Põhjala logo (ERM)

Kiirest edust julgustatuna loobus elektritrammiliikluse arendajana tuntust ja populaarsust kogunud Harry Feldmann 1927. aastal palgatööst ning pühendus ainult oma firma arendamisele. Ilmselt oli lisaks majanduslikule edule oluline ka perekonnaliikmete hõivatus ja heaolu. Kummifirmas leidsid algaastail tegevjuhtidena rakendust tema abikaasa Agnes ja kasuisa Karl, raamatupidajaks palgati enne revolutsiooni suurtes Venemaa ettevõtetes praktiseerinud ning samuti punase pöörde järel opteerunud Harry onu Artur Feldmann, lihtsamatel töödel lõid kaasa veel mitmed teised suguvõsa liikmed.

Näitusmess Tallinnas 1934. aastal (Foto: Eesti Ajaloomuuseum)

Kiiresti kasvava tootmismahu tõttu aga sugulastest varsti enam ei piisanud, uusi töölisi palgati ja koolitati pidevalt juurde ning 1930. aasta alguses ulatus nende arv ettevõttes juba sajani. Pidevalt laiendati ka tootmispinda – väikese hoovimaja asemel hakati ümbruskonna tööstushoonetes rentima järjest suuremaid ruume ja täiustati sisseseadet. Tööliste professionaalsuse tõus ja moodsad masinad võimaldasid valmistada aina keerukamaid tooteid ning tõsta kvaliteeti. Nii muutus kohalik soodsa hinnaga kummikaup siseturul üha hinnatumaks, tõrjudes tasapisi kõrvale välismaise. 

Töökojast vabrikuks paisunud firma nimetati 1930. aastal ümber kummitööstuseks Põhjala ja selle tooteid hakati märgistama ümmarguse, kolme kuuske kujutava sissepressitava templiga.

Artikkel jätkub ajakirja Director/Inseneeria jaanuarinumbris 2020. aastal.

Kommentaarid on suletud

Antud lehekülg kasutab küpsiseid, et parandada teie kasutuskogemust. Lehe sirvimise jätkamisel nõustud meie küpsiste kasutamise tingimustega. Sain aru Loe lähemalt