fbpx

Rollimäng elu hinnaga

Lauri Tabur

Haigla vastuvõturuum oli sel hilisel sügisõhtul peaaegu inimtühi. Vaid mõni üksik inimene istus nahksel toolil ja ootas oma järjekorda, et valvearsti vastuvõtule saada. Kuna ma ise vastuvõtule ei soovinud, polnud ma üldse kindel, et olen õiges kohas. Astusin kohe leti juurde, mille klaasil ilutses punaste tähtedega kiri „Vastuvõtt“, ning kõnetasin prouat, kes silmitses süvenenult arvutit. Kuulnud haige nime, mõõtis vastuvõtutöötaja mind kulmu kortsutades üle oma tumedate prilliraamide ja küsis: „Kes te talle olete?“ Saanud teada, et olen kolleeg, ohkas ta sügavalt ja suunas mind hoone teisele korrusele traumaosakonda. Seal lebas aparaatide külge aheldatuna teadvusetu Magnus, kes mõned tunnid varem oli proovinud endalt elu võtta.

Võib öelda, et olime Magnusega aastate jooksul mitu puuda soola ära söönud, jagades ühiseid töiseid proovikive nii töistel avarustel kui ka mujal. Seepärast olin vist esimene, kellele ta abikaasa helistas, kui kiirabi teadvusetu mehe oli haiglasse toimetanud.

Edasi lugemiseks:

Ajakirja Director tellija saab lugemise võimaluse kõikidele veebiartiklitele- ja arhiivile ning paberkandjal ajakirja koju eelisjärjekorras. Lisaks leiad Directori kaante vahelt ka ajakirja Inseneeria.

Kommentaarid on suletud

Antud lehekülg kasutab küpsiseid, et parandada teie kasutuskogemust. Lehe sirvimise jätkamisel nõustud meie küpsiste kasutamise tingimustega. Sain aru Loe lähemalt