fbpx

Aitäh!

Me teame, et väike aitäh mõjub meile nii, et kasvatab vahel lausa tiivad selga. Ka tööl. Katri Delimoge kirjutab, kuidas luua ja säilitada tänulikkuse kultuuri organisatsioonis.

„Ma olen andnud endast nende aastate jooksul kõik: jäänud tööle hiljemaks, kui vaja; jõululaupäeva hommikul tulin bossi käsul kontorisse, sest tal oli imekiirelt vaja ühe dokumendi koopiat; puhkust olen võtnud osaliselt ja üksikute päevade kaupa, sest kogu aeg on ju tarvis kasumit kasvatada. Hiljuti korraldasin oma vabast ajast suure konverentsi meie juhtidele, mille „tänuks” sain vaid ühe pöial-püsti-emotikoni ettevõtte suhtluskanalis. Palk, boonused ja muud präänikud las jääda! Aga kas tõesti on nii raske märgata ja öelda „Aitäh sulle”?!” Töötaja, kelle suust see kõik tuli, istub kössis mu ees, käed külgedel ripakil. Tõepoolest, kui raske on siis aitäh öelda?!

 

Millegi eeldamine on kõikide jamade ema!

Olen liigagi sageli kuulnud ja näinud, kuidas töötajad, lahkumisavaldus näpus, personaliosakonda lähevad ja just ülemuse tänamatuse tõttu kaabut tõstavad. Ja liigagi sageli laiutab juht sellest kuuldes käsi: „Aga ta on ju väga väärtuslik ja hinnatud töötaja. Kuidas ta siis ise seda ei tea ega tunne?!” Jätame oma oskustest välja imepärase võime teiste mõtteid lugeda ja vaatame, kuidas luua organisatsioonis tänulikkust väljendav kultuur, mis inimesi tiivustab ja teeb seega produktiivseks ning õnnelikuks. Õnnelikud töötajad on teatavasti ju eduka organisatsiooni alus!

 

Eeskujulik, mitte mädanev kalapea…

Tänulikkuse kultuur saab alguse ikka peast: kui ettevõtte liidrid võtavad aega selleks, et märgata ja tunnustada, siis julgustab ning suisa nakatab see ka teisi sama tegema. Sellisel eeskujul on lausa lumepalliefekt – mida enam tänulikkust väljendatakse, seda enam see ettevõtte DNA-ks muutub!

 

Sisukalt konkreetne!

Kõige mittemidagiütlevamad on sisutühjad ja laialivalguvad tänuavaldused, mis tekitavad inimeses oota-mis-see-nüüd-siis-üldse-oli?! emotsiooni. Väljenda selgelt, mille eest sa tänulik oled ja miks. Lihtsal ja lühikesel sõnumil on enam kaalu kui pikal inimkaugel monoloogil. 

 

Õigel ajal õiges kohas!

Tänulikkuse väljendamiseks ei pea ootama järgmist koosolekut või aasta pärast toimuvat arenguvestlust. Nii üllatav kui see ka ei tundu, pole sugugi haruldane, kui juht alustab tulemusvestlust sellise piduliku sissejuhatusega: „Ja kui sa siis eelmise aasta 9. juunil selle suurepärase müügitulemuse selle kliendiga saavutasid – vot see oli tase!” Sellest on pool aastat möödas! Tõsiselt räägid või?! Ole ikka aja- ja asjakohane ning leia selleks inimesele sobiv koht. Iga töötaja ei soovi saada tunnustust kogu ettevõtte ees seistes. Ja iga töötaja ei soovi saada pikka paid juhi kinnise ukse taga ja suure saladuskatte all. Tunne oma inimesi!

 

Tänulikkuse kanalid!

Nagu Rooma ei valminud päevaga, ei teki üleöö ka tänulikkuse kultuur. Loo esmalt vastavad (suhtlus-)kanalid, mis oleks kergesti kasutatavad. On mitmeid ettevõttesiseseid suhtluskanaleid (nt Slack), kus saab teha „Aitäh sulle!” või „Pöial püsti!” kanali. See julgustab omakorda enda ümber toimuvat ja tublisid kaastöötajaid märkama – üksteise tänamine on justkui võluring, mis jagamisel aina kasvab ja kasvab! Tänulikkust võib avaldada imelihtsalt ja traditsiooniliselt. Näiteks võiks kontorijuhil olla ports tänukaarte valmis, millele inimesed saavad käsitsi tänusõnad kirja panna. Ja mõnes ettevõttes on kombeks valida iga kvartal tipptegijad ja neid siis tunnustada.

 

„Sa oled tubli!” ei tähenda „Aitäh!”

Kellegi tunnustamine ei ole sama mis tänu avaldamine. Tunnusta, aga kindlasti ka täna inimest. Kuigi see võib tunduda iseenesestmõistetav, on ülimalt oluline kõval häälel välja öelda „Aitäh sulle!”

 

Võta aega!

Aga tänulikkuse võti peitub ajas, mis sa selle jaoks võtad. Mõtle, kuidas sa jõudsid sinna, kus sa täna oled. Mida teevad inimesed tublisti sinu ümber? Kes on sind sellel teel toetanud? Kas sa oled neile (hiljuti) öelnud, kui tänulik sa neile oled?

 

Sellest, kuidas ma tiivad selga sain…

Kui mul oli tööl ränkraske aeg (osakondade, protsesside ja meeskonna loomine), vedasin end hommikuti rampväsinuna tööle. Kord aga ootas mind ees suur üllatus: nimelt oli kolleeg sidunud mu tooli külge ükssarviku õhupalli sildiga „Aitäh, et Sa olemas oled!”. Mäletan selgelt, kuidas ma õnnepisaraid neelates seda lihtsalt oma kümmekond minutit jõllitasin. See ammu tühjaks läinud ükssarvik-pall on mul siiani kodus hoolikalt karpi pakitud ja iga kord, kui ma seda näen, kasvavad mulle sõna otseses mõttes tiivad selga!

Kommentaarid on suletud

Antud lehekülg kasutab küpsiseid, et parandada teie kasutuskogemust. Lehe sirvimise jätkamisel nõustud meie küpsiste kasutamise tingimustega. Sain aru Loe lähemalt