fbpx

Selleks et ehitada linna, peab arendama inimesi

Ivan Sergejev

Narva peaarhitekt Ivan Sergejev on õppinud ja kogemusi omandanud USAs, Inglismaal ja Hollandis. Praegu veab ta eest Narva 2024 kultuuripealinna projekti ja vastutab ka linna arhitektuuri puudutavate otsuste eest. Ivani teekonna kohta küsis Kadri Kütt.

 

Kuidas te arhitektuurini jõudsite?

Mulle meeldis juba lapsepõlves joonistada, eriti just detailseid objekte. Ema ostis mulle igasuguseid arendavaid mänguasju ja ma panin kuubikutest-klotsidest struktuure kokku. Hiljem läksin kunstikooli, kus lemmiktegevuseks kujunes skulptuuride loomine ja makettide ehitamine. Arhitektuurist ma tollal veel ei mõelnud – selleni jõudsin 11. klassis, kui pidin otsustama, mida edasi teen. Avastasin umbes tol ajal „SimCity“ videomängu, kus hoonete disain oli kombineeritud linnaplaneerimise ja -majandusega ning see tundus mulle äge valdkond. Otsustasin seda õppima asuda ja EKA oli ainuke koht, kus sain seda arhitektuuri ja linnaplaneerimise erialal teha. Nüüd on natuke naljakas mõelda, et see, mida ma täna teen, ongi nagu mäng. Narva on minu unistuste koht, kuna sealne linnaplaneerimine on täpselt see, millest oma teekonda alustasin.

 

Pärast EKAt läksite välismaale edasi õppima…

Õppisin EKAs neli aas tat ja käisin vahepeal Erasmuse programmiga pool aastat Inglismaal tudeerimas. Seejärel taotlesin Fulbrighti stipendiumi, sest tahtsin USAs magistriõppes õppida, aga see on väga kallis. Mulle räägiti igasuguseid kuulujutte, et kunstnikele seda stipendiumi ei anta, aga olin üks kolmest-neljast inimesest, kes sai selle toetuse. Samuti öeldi mulle kunagi, et venekeelseid inimesi ei võeta EKAsse, aga neid kõlakaid ei tasu uskuda ja tuleb oma asja edasi ajada.

Tahtsin USAs küll kohe New Yorki minna, aga pääsesin õppima hoopis Virginia polütehnikumi, mis on arhitektuuri ja inseneeria valdkonnas väga kuulus kool. See oli täiesti teistsugune kogemus, kui ma arvasin saavat, kuna elasin väikeses ülikoolilinnas ja avastasin end päris Ameerikast. Stipendium kattis mu esimese aasta õpingud, aga mul läks hästi – sain veel toetusi ja töötasin ülikoolis ka abiõppejõuna.

 

Seattle’i keskraamatukogu. Näide Rem Koolhaasi loomingust.
Siis järgnes juba töö. Kus täpsemalt?

Läksin USAsse teadmisega, et saan olla seal vaid aasta, kuid avastasin enda jaoks pidevalt uusi võimalusi. Lõpuks elasin USAs kolm aastat ja ka töötasin seal. Esimese ja teise õppeaasta vahel läksin tööle pigem praktilistel kaalutlustel: mul ei olnud raha, et suveks Eestisse tulla ja siin elada. Saatsin oma CV mitmesse büroosse ja sain kolmeks kuuks tööle ühte väikesesse New Yorgi agentuuri. Samas oli mul ka aega, et linna ja eluoluga tutvuda. Pärast diplomitöö kaitsmist tundsin ennast enesekindlamalt, mis puudutas töö saamist. Eriti pakkus mulle huvi selline büroo nagu Office for Metropolitan Architecture (OMA), mille asutaja Rem Koolhaas on olnud mulle suur eeskuju. Saatsin neile põhjaliku kirja ja oma portfoolio. Vastust aga ei tulnud ja mingi hetk sain aru, et pean proovima teistmoodi. Uurisin välja nende New Yorgi büroo juhi e-kirja-aadressi ja kirjutasin talle kirja, mis oli hullumeelsuse ning professionaalsuse piiri peal. Selle peale sain kohe järgmisel päeval kõne – mind kutsuti intervjuule ja võeti praktikandiks. See oli üks kõige õnnelikumaid hetki mu elus. Hiljem avastasin, et sinna konkureeris tol hetkel umbes 250 inimest ühele kohale.

 

Mis kogemuse te sealt saite?

See kogemus oli hullumeelne ja samal ajal tegutsesime uskumatult produktiivselt: töötasime keskmiselt 16 tundi päevas ja enamasti nädalavahetusteta. Büroo tiim koosnes tipptegijatest ja andis erakordselt hea võimaluse üldpilti kokku panna. Juhtimine oli horisontaalne ja meil kõigil lasti koos lennata. Töötasime projektidega üle kogu maailma ja selliste mainekate kunstnikega nagu Marina Abramović või Kanye West. Aasta jooksul, mil ma seal olin, sain teha nii klassikalist arhitekti tööd kui ka proovida uusi aspekte: äriarenduse poolt ning töötasin ka OMA uurimis- ja meediaharus. Selleks hetkeks kui mu viisa läbi sai ja ma pidin Eestisse tagasi tulema, tundus mulle, et saan palju paremini aru, mis tipparhitektuur päriselt on.

Kas nii saitegi kinnitust, et just linnaplaneerimine on teie jaoks õige suund?

Tegelikult avastasin enda jaoks pigem ühel hetkel arendaja rolli linnaehituses. OMAs oli huvitav jälgida, kuidas arhitekti ja arendaja koostöö toimis. See, kuidas hoone reaalselt tööle panna, oli üks põnevamaid aspekte, mis ma New Yorgis avastasin. Linnaplaneerimisele ma tagasi tulles kohe ei mõelnud – see jõudis minuni hiljem, kui taas Narvas olin.

 

Kas USA kogemus vastas teie ootustele?

Sain sealt kolme aasta jooksul väga erinevaid kogemusi: akadeemiline õpe tippülikoolis, rahulik töö nišiprojektidega väikeses arhitektuuribüroos ja tohutult laial skaalal tipparhitektuuribüroos. Lisaks New Yorgile sain maitsta ka päris Ameerikat. Rohkemat poleks ma osanud lootagi.

 

Kas teadsite Eestisse tagasi tulles, mida te edasi teete?

Tegelikult ei teadnud. Nagu enamikul noortel, kes pärast kooli Narvast lahkuvad, oli ka mul Tallinna õppima asudes see suhtumine, et kodulinna ma tagasi ei lähe. Pärast kolme Eestist ära oldud aastat ja maailma ühes tipparhitektuuribüroos töötamist aga mõtlesin, mis võiks minu järgmine väljakutse olla, ja tol hetkel tundus, et see võiks olla just koju tagasi tulek uute teadmiste ning kogemustega. Tagasiminek on aga alati keeruline ja meie kultuuris peaaegu et tabuteema. Seega, kuidas teha sellest edasiminek? Selle väljanuputamine võttis natuke aega. Tulin Eestisse ja sain tööle oma endise õppejõu Andres Alveri juures. Ta on arhitektuuri tipptegija ja mulle suureks inspiratsiooniks. Töötasin tema juures umbes poolteist aastat, kuid mingi hetk polnud mind seal enam täiskohaga vaja ja ma pidin end töötukassas arvele võtma. Minu jaoks ei olnud see probleem, sest läbisin selle raames igasuguseid koolitusi ja õppisin rohkem ettevõtlust tundma. Eesti riik pakub väga häid võimalusi isegi sellises olukorras hakkama saada.

 

Siis sattusite aga jälle välismaale?

Jah, käisin põgusalt Hollandis õnne proovimas. Juba EKA esimesel kursusel töötasin Narva endise linnaarhitekti Ülar Marki büroos, kus praktiseerisin kuni USAsse minekuni. See on minu karjääris oluline peatükk, kuna see oli mu esimene kogemus ja professionaalne kool, sest ma õppisin, kuidas arhitektuuri reaalses elus tehakse. Sain ühe kolleegi abil pärast EKA teist kursust Hollandisse Erick van Egeraati juurde tööle. See kaks ja pool kuud oli võimas kogemus suures büroos, avastasin seal enda jaoks Rotterdami ja Hollandi koolkonna. Kõik see – õpingute ajal Eestis töötamine, USA ja Hollandi kogemus, laiem pilt – ongi kujundanud mu teadmised-oskused, mis mind järgmiseks sammuks ette valmistasid.

Kreenholm.
Foto: Tõnu Tunnel
Olete mõelnud ka oma arhitektuuribüroo loomisele?

Eestisse tagasi tulles ja seejärel Hollandis töötamise perioodil mängisin selle mõttega, aga tundsin, et ma ei ole veel valmis. Tulevikus tahaksin seda aga katsetada. Minu jaoks seisneb ettevõtlikkus väga paljudes aspektides ja ka see, et proovid uusi asju ning liigud maailmas ringi, on omaette ettevõtlikkus. Hindan väga inimesi, kes juhivad edukalt toimivaid ettevõtteid. Praegu, linnaametniku positsioonis olles saan ma eriti hästi aru, kui raske see on.

 

Ühel hetkel jõudsite aga siiski tagasi juurte juurde Narva?

Jaanuaris 2016 kuulutati välja konkurss Narva linna peaarhitekti kohale ja ma otsustasin kandideerida. Nägin seda juba ette laia tööpõlluna ja kujutlesin, kuidas see positsioon sulandab kokku suure arhitektuuri, väikevormi disaini, arenduse ning linnaplaneerimise.

 

Oli selles otsuses peidus ka veidi missioonitunnet?

Natuke ikka. Narva on minu kodulinn ja eks ma mõtlesin küll, et miks mitte sellist tööd just sünnikohas proovida. Nagu öeldud, arutlesin Eestisse tulles, kuidas teha tagasiminekust edasiminek, et ma iga kogemusega areneksin. Narva on selleks suurepärane, sest esiteks on mul huvitav töö, teiseks on see mu kodulinnas ja kolmandaks andis see positsioon mulle võimaluse taas midagi uut proovida. Narva linna peaarhitekti ametisse asumiseni ei olnud mul juhtimise kogemust, aga lootsin, et minu USAs kogutud teadmised ja praktika aitavad ka sellele kaasa.

 

Kuidas Narvas töötamine teile meeldib?

Narva on praegu üks Eesti huvitavamaid ja jõulisemalt arenevaid piirkondi, mis annab võimaluse lisaks arhitektuurile linna ka teistes olulistes asjades edasi viia. Kõik projektid, millega olen viimastel aastatel seotud olnud, annab taandada linna arendamisele. Olen näiteks esimest korda toimunud ja Ida-Virule värske hingamise andnud Station Narva festivali korraldamise tiimis. Ühelt poolt on uue rahvusvahelise festivali loomises osalemine iseenesest põnev, arvestades, kui keeruline on sellise skaalaga kultuurisündmusi korraldada. Teisalt võtan taolisi projekte Narva aktiivsust ja atraktiivsust tõstva tegevusena, mis aitab linna arengule kaasa.

 

Station Narva festival.
Foto: Ilja Smirnov
Station Narva oli siis teie esimene kokkupuude Narva kultuuriprojektidega?

Jah, kuigi ma olen ikka oma põhitegemiste kõrvalt aktiivne olnud ja arhitektuur on ju mõnes mõttes kultuuri osa. Leidsin, et taolise festivali korraldamine muudab elu linnas paremaks väga mitmel tasandil: see tõstab linnaelanike enesekindlust, paneb Narva riigisiseselt ja rahvusvaheliselt kaardile ning annab optimismi ja entusiasmi. Ma poleks aga osanud seda ise teha, kuigi festivali korraldamine Kreenholmis on tükk aega olnud minu unistuseks. Siinkohal olen väga tänulik Helen Sildnale ja tema tiimile, et nad enda jaoks Narva avastasid ning julgesid meie linnas niivõrd julge aktsiooni teha.

 

Nüüd juhite aga juba Narva 2024 kultuuripealinna projekti.

Kultuuripealinna projektiga olen algusest saadik seotud olnud ja minu huvi on eelkõige linnaehituslik pool just metatasandil – selleks et ehitada linna, peab arendama inimesi. Alguses olin kaasatud peaarhitektina ja osalesin toimkonna töös põhikohustuste kõrvalt. Selle aasta maikuus, kui ajasurve muutus suuremaks, pakuti mulle kogu projekti juhtimist ja selgus, et seda ei ole võimalik kahes ametis korraga olles teha. Narva jaoks on see projekt strateegiliselt oluline ja võib isegi öelda, et siiani kõige ambitsioonikam ning keerulisem rahvusvaheline projekt. Seega oli juhatus nõus, et panen paariks kuuks peaarhitekti rolli kõrvale ja tegelen peamiselt Narva 2024ga.

 

Tunnete te nüüd, et olete ka juhtimise rolliga kohanenud?

Juhtimine on dünaamiline – mõnikord on tunne, et saad sellega paremini hakkama, teinekord halvemini. Samas on mul nüüdseks tunne, et kogemus on saadud ja see meeldib mulle. Iga tiim on aga erinev ja selliseid võtteid, mis alati toimivad, ei ole olemas. Juhtimine on huvitav, kogu aeg tuleb uusi lahendusi välja mõelda.

 

Te olete isegi öelnud, et Narvas on põnevam töötada kui New Yorgis?

Minul isiklikult küll. Narvas toimub praegu nii palju ja see on piisava suuruse ja skaalaga linn, et oma töö tulemusi päriselt näha. Arvan, et Narva tõmbab konkreetseid inimtüüpe, kes tahavad wild wild east väljakutset, ja selliseid inimesi on siin üha rohkem. See on muutunud juba omaette trendiks, mis on väga hea, kuna seda piirkonda on vaja arendada ja siia uut hingamist tuua.

 

Millega te veel tegelete?

Tegelengi praegu Station Narva festivali korraldamisega. Tegelen veel paari asjaga, mis küll nii intensiivset tööd ei nõua: mul on au olla õiguskantsleri inimõiguste nõukoja liige ja ma aitan vabatahtliku loovnõukogu liikmena kaasa ka EKA Narva kunstiresidentuuri arengule.

 

Mis teile inspiratsiooni annab?

Maailma tohutu suurus ja mitmekesisus, looduse nutikus ning mõtlevate inimeste tarkus.

 

Kus te ennast tulevikus näete?

Kui olin just Narva linna peaarhitektina tööle asunud, helistati mulle ja küsiti, mis on kõige olulisem objekt, mida ma tahan kohe planeerima asuda. Intervjueerija suureks üllatuseks vastasin, et ma ei tea ja minu meelest polegi õige minna uude kohta mingi kinnisideega. Otsustasin, et tulen, vaatan, tunnetan linna ja atmosfääri ja eks ta siis ise ütleb mulle, mis tal vaja on. See suhtumine on mind viinud selleni, et ma tunnen, et teen Narvas just neid asju, mis on hädavajalikud ja mida ma tõenäoliselt ei märkaks, kui kohe konkreetse ideega peale läheksin. Minu arvates on tulevikuga samamoodi – peab peaga mõtlema ja südamega tunnetama ning küll see siis ise ütleb sulle, kus su panus antud hetkel kõige olulisem on. Üks on kindel: ma näen oma tulevikku põnevana.

 

Ivan Sergejev

Narva linna peaarhitekt, praegu ajutiselt projekti „Narva – Euroopa kultuuripealinnaks“ meeskonna juht. Tallinna arhitektuuribiennaalis sümpoosioni kuraatorina, arhitektina ettevõttes Alver Arhitektid. Töötanud firmas Office for Metropolitan Architecture’s New Yorgis, õppejõu assistendina Virginia polütehnikumis, oli internina Rotterdamis büroos Erick van Egeraat Associated Architects ning tegutses projekteerijana Tallinnas firmas Allianss Arhitektid.

Õiguskantsleri inimõiguste nõukoja liige ja Narva kunstiresidentuuri loomingulise nõukogu liige.

Haridus: Virginia polütehnikumi, Portsmouthi ülikooli ja Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri

eriala.

 

Kommentaarid on suletud

Antud lehekülg kasutab küpsiseid, et parandada teie kasutuskogemust. Lehe sirvimise jätkamisel nõustud meie küpsiste kasutamise tingimustega. Sain aru Loe lähemalt