fbpx

Konservaator Nurkse näeb nähtamatut

Konservaatorite arsenali kuuluvad nii röntgen- kui infrapunakiirgus, täiesti pole kadunud ka sadakond aastat kasutusel olnud tärpentin. Töös museaalidega on aga kõige olulisem stabiilse säilitusrežiimi kujundamine ja lagunemise peatamine. Eesti Kunstimuuseumi konservaator Alar Nurkse toob näitena välja vana tagaküljekaitse meetodi rakendamise, mida tuleb kujundada kaasaegsete kohalike võimalustega. Konserveerimise keerukus sõltub sageli kultuurikihist objektil ehk raskuses analüüsida toimunut, sest teose iga kiht kannab teavet tegijast ja omanikust, paranduste põhjendustest ning ka sellest, kas seda eemaldada või mitte. Näiteks 15. sajandi parandus 15. sajandi objektil on palju loomulikum kui 21. sajandi parandus. Alar Nurkse jätab oma töödele põhjendatud vanu jälgi peale. Need on alati informatiivsed, kuid ka esteetilised ja vaatajale huvitavad. „Teose materjalil me ajajälge, mida ka paatinaks nimetatakse, muuta ei saa. Paul […]
Edasi lugemiseks palun logi sisse või telli ajakiri siin.

Kommentaarid on suletud

Antud lehekülg kasutab küpsiseid, et parandada teie kasutuskogemust. Lehe sirvimise jätkamisel nõustud meie küpsiste kasutamise tingimustega. Sain aru Loe lähemalt