fbpx

Konservaator Nurkse näeb nähtamatut

Alar Nurkse ja “Kristus okaskrooniga” (Foto: Meeli Küttim)

Konservaatorite arsenali kuuluvad nii röntgen- kui infrapunakiirgus, täiesti pole kadunud ka sadakond aastat kasutusel olnud tärpentin. Töös museaalidega on aga kõige olulisem stabiilse säilitusrežiimi kujundamine ja lagunemise peatamine. Eesti Kunstimuuseumi konservaator Alar Nurkse toob näitena välja vana tagaküljekaitse meetodi rakendamise, mida tuleb kujundada kaasaegsete kohalike võimalustega.

Konserveerimise keerukus sõltub sageli kultuurikihist objektil ehk raskuses analüüsida toimunut, sest teose iga kiht kannab teavet tegijast ja omanikust, paranduste põhjendustest ning ka sellest, kas seda eemaldada või mitte. Näiteks 15. sajandi parandus 15. sajandi objektil on palju loomulikum kui 21. sajandi parandus.

Alar Nurkse jätab oma töödele põhjendatud vanu jälgi peale. Need on alati informatiivsed, kuid ka esteetilised ja vaatajale huvitavad. „Teose materjalil me ajajälge, mida ka paatinaks nimetatakse, muuta ei saa. Paul Philippot on nimetanud seda kriitiliseks aspektiks, aga mitte objekti keemiliseks-füüsiliseks muutuseks.“

Alar Nurkse (Foto: Meeli Küttim)

Erinevaid töid on Nurksel 30 aasta pikkuse karjääri jooksul olnud väga palju. Üheks huvitavaimaks väljakutseks olid karjääri alustades vanad altarid Niguliste kirikus. Nende puhul võttis konservaator seisukoha, et hooldus ja uuringud on olulisemad kui otsene konserveeriv menetlus, sest teadus ja ka tehnilised ning manuaalsed võtted ei olnud nii arenenud, et oleks võinud 15.–17. sajandi taieste peale aktiivselt tegevusega n-ö sisse minna.

Nurkse esimene olulisem töö oli Kannatusaltar, mille restaureerimine oli Moskva kolleegidel pooleli jäänud.

Teine põnev töö oli Püha Hõimkonna altar, mille kultuurikihtide massiiv ja varasematel aastasadadel maalile tehtud paranduste hulk oli väga massiivne, aga ka vastuoluline. Varasemad konserveerimised ja uurimised olid selle altari puhul kõnekad, kuid samas segased, sest 20. sajandil olid vähemalt kolmed käed seda muutnud ja nähtavust kujundanud. Õnnestusid aga dendrokronoloogiline uuring ja sel hetkel võimalikud piiratud ulatuses puhastamised. Viimane mahukaim ennistustöö oli 2018. aastal näitusega päädinud Ivan Aivazovski „Vaade Vesuuvile päev enne vulkaanipurset”, millel toimusid täismahus konserveerimine ja uuringud.

Milline suund valida?

Igasugune teekonnavalik selles valdkonnas ehk konserveerimises on keeruline, kui siht ja tegevus on ebaselged. Kui tegevus on põhjendatud ja teadlik, oskustega ja ka teatud moraalsete suunistega, siis nii keeruline see pole. Ahvatlused võivad olla väga suured, kuid mõnikord tuleb hoopis peatuda.

Konservaatori töölaual on Madalmaade tundmatu kunstniku töö „Kristus okaskrooniga” (Foto: Meeli Küttim)

Alar Nurksel on praegu käsil tundmatu Madalmaade kunstniku töö, tõenäoliselt 16. sajandist „Kristus okaskrooniga”. Selle maaliga seisab ees dendrokronoloogiline uuring ehk tammest aluspuidu paneeli dateering, mille teeb Tartu Ülikooli teadlane Alar Läänelaid. Puidu kasvujälgede mõõtmisel saab teavet, mis ajal on langetatud selle maali aluspuit. Dendrokronoloogilise uuringu käigus viimistletakse puitpaneeli üks servadest nähtavaks ehk loetavaks ning konservaator-restauraator peab jälgima, et maaling ei saaks selles protsessis mitte mingil juhul kannatada. See tähendab, et võimaliku info saamine toimuks minimaalsel töötlusel, saades samal ajal maksimaalne tulemus.

 

 

 

„Kahjuks olen näinud objekte, millel on silmatorkavad ebaprofessionaalsed proovivõtmised – suured skalpellijäljed või töötluskohad. On mittelõhkuvaid ja lõhkuvaid uuringuid. Lõhkuva proovi võtmine-tegemine maalilt peaks toimuma põhjendatult mikroskoopiliselt,“ räägib Nurkse.

„Konserveerimise protseduurid on tegelikult iseenesest ja läbiviija taotlusel alati oma aja tipptasemel, kuid selle elukutse juures võib tulemust mõjutada kogemuse vähesus või hoopis liigne ambitsioonikus. Ka tänapäevane multimeedia mood nõuab selle tagasihoidliku elukutse puhul sageli pealiskaudset šõud. Oluline on ju ikkagi looja loomingupsühholoogiline aspekt ja kunstiteos. Võib aga öelda, et konserveerimise protsess on läinud kvaliteetsemaks. Töömahud küll suurenevad, tihtipeale tahetakse tööd tuua avalikkuse ette enne, kui need on tegelikult valmis ja uues keskkonnas „laagerdumata”.“

Oma töös saab konservaator kasutada ka kaasaegset tehnoloogiat (Foto: Meeli Küttim)

Konservaatori selgituste järgi on praktika enam kui 30 aasta jooksul palju muutunud. „Kõigepealt olen püüdnud leida optimumi mittelõhkuvatest ja lõhkuvatest teose struktuuriuuringutest, ka salvestada töö käiku. Praegu on juba tulemusi. Samuti olen kasutanud teistsuguseid puhastussegusid ja mikroskoopiat. Esimesed tööd veensid üheselt, et mikroskoopia võimaldab harju(ta)misel piisavat eristust ja kahjustuste vältimist”.

Kemikaalid kui abilised

Kemikaalide valik on konservaatori töös väga oluline teema. Värvid ehk illusiooni loovad materjalid on erineva ainelise koostisega, mida mõjutavad kemikaalid. Neid aga on omakorda vaja kultuurikihi eemaldamiseks. Alates 1998. aastast kasutab Nurkse geelpuhastusmeetodit ehk sellist meetodit, kus kemikaali hoidev sültjas aine võimaldab geelisegu täpsemat suunatud toimet eemaldatavale kultuurikihile. „Teame käesoleval ajal kindlamalt, millised ained on ohtlikud ja näiteks inimesele kantserogeensed. Oleme teadlikumad sellest, milliseid aineid ei tohi sisse hingata ega puudutada. Ruumid on muidugi paremini ja efektiivsemalt ventileeritud. Teisalt jälle on osades koolkondades traditsioonilised vahendid endiselt hinnas.“

Üks sellistest on tärpentin. Vene koolkonnas kasutatakse seda endiselt väga palju, kuigi see mõjutab otseselt meie hingamisteid, limaskesti ja nahka. Tärpentiniga töödeldes muutub aine mikropragudest teose sisse tungides keemiliselt, mõjutades erinevaid värve, muutes nende väljanägemist ja keemilist koostist. Tärpentini on kasutatud vähemalt sajand, kuid sellele ei pöörata piisavalt tähelepanu.

„Kasutan tärpentini ainult laki lahjendamiseks, aga mitte selle eemaldamiseks. Lakkimisel kasutasin aastaid ühte mineraalpiirituse ja kunstliku vaigu segu, kuid äkki kadus viimase kättesaadavus. Alternatiiviks on pakutud minna tagasi loodusliku vaigu segu juurde, kuigi see ei ole parim lahendus.”

Oma töös tuleb konservaatoril võidelda tihtipeale erinevate museaalide hallitusprobleemidega. „Meil on desinfitseerimiskamber, kus on töödeldud sadu objekte. Alustada saab sellest, et töö puhastatakse nähtavast tolmust HEPA-filtritega tolmuimejaga. Järgnevalt toimub ruumis õhu desinfitseerimine kaetud ultraviolettkiirgusega ventilaatori abil nagu meditsiiniasutustes,“ jutustab Nurkse.

„Esialgsed katsed bioloogilise kahjustuse likvideerimiseks toimusid gammakiirgusega nagu seda tehakse, kui puhastatakse erinevaid kirurgilisi instrumente orgaanilistest jääkidest ja bioloogilistest viirustest.“

Huvitav on see, kuidas loomemehhanism ja selle jäljed on tõlgendatavad nii infrapuna (IP)- kui ka röntgenuuringute abil. „Teen alusjoonistuse uuringu Eesti Kunstimuuseumi (EKM) infrapuna aparatuuriga. Röntgensalvestus toimub aga haiglas, nagu igale teisele patsiendile. Kokkulepe on sõlmitud haiglaga, kelle vastutulelikkus oma masinapargi kasutamisel kunsti uuringuks on tähelepanuväärne. EKM ise ei suudaks sellist aparatuuri igapäevaselt hallata ning see oleks ka kulukas, lisaks vananeb selline tehnika ülikiiresti.“

(Foto: Meeli Küttim)

Kui rääkida uutest meetoditest, siis neid saab kasutada, kui seda võimaldab professionaalne huvi, rahaline ressurss ja piisav tööaeg. Väheoluline ei ole erialase uudishimu rakendamine analoogidega võrdlemiseks. „Aga need tuleb omakorda leida! Abiks tuleb ka näiteks 3D-meetod, mis võimaldab kolmedimensioonilist nähtavust, lisaks kompuutertomograafiuuring läbinähtavusega igast küljest. Meetod võimaldab näha teose materiaalset arhitektoonikat. Samas saab võrreldavat teavet ka n-ö klassikalisi vahendeid – silma valgust ja suurendust kasutades. Vanad meetodid ei ole end tegelikult veel ammendanud.“

 

 

Kuidas aga leida kindlale objektile see kõige õigem lähenemismeetod, kuidas tõlgendada ja teabega ümber käia? „See ei olegi nii keeruline küsimus. Selleks tuleks teada-tunda ka vanemate kolleegide otsinguid ja varasemaid kogemusi. Meie töös on oluline oma kogemusi noorematele kolleegidele edasi anda ja stabiilset järjepidevust kujundada.“

Kaasaegsed tehnilised vahendid/meetodid võimaldavad vältida kiirustamist. Konserveerimine seisneb väga palju detailides, mis selle ameti puhul on ülimalt olulised. Lisaks kõigele muule sõnab Alar Nurkse, et talle on ülimalt tähtis, kui saab vaadata ja näha oma tööruumist horisonti. „Mis on hetkel küll selle taga?”

Kommentaarid on suletud

Antud lehekülg kasutab küpsiseid, et parandada teie kasutuskogemust. Lehe sirvimise jätkamisel nõustud meie küpsiste kasutamise tingimustega. Sain aru Loe lähemalt