fbpx

30-aastane BMI Monier: naistepäev lükkas firma asutamist edasi

Monieri katusekivide tootmisliin tänapäeval (Foto: Andres Raudjalg)

Selliseid tänaseni tegutsevaid ettevõtteid, mille asutamisse on kaudselt sekkunud Poola-Saksa revolutsionäär Rosa Luxemburg, pole tõenäoliselt palju. Just nii juhtus aga Eestis BMI Monieri eelkäija katusekivitootja Est-Steiniga, sest Luxemburgi ellukutsutud rahvusvahelise naistepäeva tõttu „ei suutnud” Moskva funktsionäärid asutamisdokumente allkirjastada isegi päev enne 8. märtsi pidustusi.

Ettevõtmine algab aastal 1989

NSVL-i viimase liidri Mihhail Gorbatšovi perestroika tuules hakati 1987. aastal lubama välisinvestoritega ühisettevõtete loomist, mistõttu käisid välismaised firmad Eestiski pinda kompamas, mis äri siin võiks ajada. Teiste seas tuli maad uurima Soome firma Orima OY omanik Eero Karjalainen. Tema metallitehases toodeti Rootsi katusekivide tootmisliinile kuivatusreste, mille peal kivid pärast pressimist kuivatuskambrisse sõidutati.

Sortimendi tutvustus 1990ndate esimesel poolel (Foto: monieri arhiiv)

„Kui Karjalainen tuli esimest korda Eestisse, läksime talle sadamasse vastu nii, et kaasas oli kaks rahvariietes naist ja leib,” meenutab ühisettevõtte üks loojad Vambola Juurmann tollast ärietiketti.

Eesti-Soome-Rootsi ühine katusekivitehas otsustati rajada Tallinna lähistele Kiiule tollase Kuusalu kolhoosi heinamaale. Kolhoosil oli tehase ehitamiseks piisavalt rublasid. Lisaks oli Kiiul looduslikult olemas katusekivide tootmiseks sobiva kvaliteediga liiva.

 

Kuna oli defitsiidiaeg, tuli kindlustada ka teise olulise tooraine ehk tsemendi olemasolu. Parim viis selleks oli võtta partneriks Kunda tsemenditehas.

Riigipüha segab ühisfirma asutamist

Kui põhjalik eeltöö sai tehtud, oli Juurmannil vaja lõpuks minna Moskvasse asutamisdokumentidele vajalikke allkirju saama, sest kõiki ühisettevõtteid üle laia NSVL-i registreeriti tollal üksnes pealinnas. „Jõudsin 1989. aasta 7. märtsil Moskvasse ja lootsin asjad enne naistepäeva ära klaarida. Aga juba sel päeval oli tollases rahandusministeeriumis tohutu lilleuputus ning käis kõva pidu. Mulle öeldi: „Vambola Lembitovitš, istuge maha, hakkame konjakit jooma! Täna me mingeid allkirju ei anna!” Nii saigi naistepäev Moskvas veedetud, aga 9. märtsil kirjutasid nad väga rõõmsalt paberitele alla.”

Ühisettevõtte asutamisest tehase käivitamiseni kulus üle pooleteise aasta, nii et esimesed katusekivid tulid tootmisest 1990. aasta detsembris. „Meil oli ju tollal nõukogude majanduse kogemus, mis tähendas, et rublasid oli kõigil, aga kaupa ei olnud,” räägib kuni aastani 2001 ettevõtte tegevjuhina töötanud Juurmann. „Soovisime teha täisautomaatse katusekivitehase, kus inimfaktor väga toote kvaliteeti ei mõjutaks. Käisime välismaal tehaseid vaatamas ning teel Taanist Rootsi tuli jutuks ka firma nimi. Kuna tahtsime minna välisturule, siis ei saanud nimi olla eestikeelne ent viide Eestile võinuks olla. Kuna inglise keeles on katusekivi tile, mis jälle eesti keeles hästi ei kõla, siis sai valitud saksakeelne stein, mis kokku andiski Est-Stein.”

Harjakivide valmistamine tehase algusaastail (Foto: Monieri arhiiv)

Kuid nagu murrangulistele aegadele kohane, ei lõppenud mured tehase töölehakkamisega. Aastatel 1989–1992 varustusosakonna juhataja ametit pidanud Märt Praksi esimesed ülesanded olid kirjutusmasina hankimine sekretärile ning töölaudade organiseerimine tehasesse. Kuna ühisettevõte oli loodud aasta keskel, kuid tooraine ja seadmete hankimiseks vajalikke piirnorme ehk limiite eraldati NSVL-is aasta alguses, siis neid uuel firmal polnud.

Nõukogude võimu viljastavates tingimustes oli isegi limiidi olemasolul kunst omaette vajalik asi kätte saada.

„Üks keerulisemaid ülesandeid oli hankida võimsad kompressorid, kuna tehas töötas suruõhuga. Pika uurimise peale selgus, et sobilikud seadmed on juba Tallinnas olemas Eesti Kaabli nime kandnud ettevõttes, kus need ootasid tehaselaiendust. Kuuendal korral kohal käies õnnestus Eesti Kaabliga kokku leppida, et saame need garantiikirja alusel laenuks, aga see ettevõte pandi enne kinni, kui tuli aeg kompressorid tagasi anda,” meenutab Praks.

Katusekivitehase tootmisliin 1991. aastal (Foto: Monieri arhiiv)

Omaette odüsseia oli katusekivide tootmiseks vajaliku värvipigmendiga, mida tehti Ukrainas. Nii tuligi Praksil võtta kolleegidega mikrobuss ja sõita üle 1000 kilomeetri Sumõ linna. Kuna seal eesti mehed kedagi ei tundnud, kondasid nad tükk aega tehase värava taga, enne kui kolmanda päeva õhtuks jõuti varustusosakonna juhataja juurde. Rublad eriti enam ei kehtinud ja nii nõustusid ukrainlased pigmendi vahetama kontorimööbli vastu. See tuli omakorda Tartu tehasest hankida ja ise Sumõsse kohale viia, misjärel tulid Eestisse vastu esimesed tonnid pigmenti.

Katusekivid ja lisatarvikud

„Kui ma esimest korda seda tehast 1991. aasta jaanuaris nägin, siis ega see pilt liiga julgustav ei olnud: hämar ruum, nõukogudeaegsed lambid laes, hallid tontlikud mehed askeldavad ümber kiviliini,” meenutab esmamuljet tänane tootmisjuht Erkki Tiro, kes pidi sealsamas käima lükkama ka katuse lisatarvikute tehase.

Kui tollal tegeles 70 inimest katusekivide tootmisega ja metallist lisatarvikuid tegi ainult kaks, siis täna on suhe umbes pooleks. Katuse lisatarvikute turg oli Eestis sel ajal olematu, näiteks müüdi 1993. aastal kogu riigi peale kokku ainult 47 lumetõket ehk umbes 15–20 keskmise eramaja jagu.

Tehas kaasajal: alumiiniumist kivivormid liiguvad mööda konveierlinti pressi alla (Foto: Andres Raudjalg)

Virsikud ja vein katusekivide vastu

Naturaalmajanduse võlud laienesid ka müügioperatsioonidele. Näiteks soovis tollase Moldaavia üks kõige suurem puuviljakasvatuse ja veinitootmise sovhoos saada hoonele katusekive, ent nende raha polnud võimalik kuidagi Eestisse saada, kuid külmutusautod liiduvabariikide vahel liikusid.

 

 

„Panime siis nende külmutusauto kive täis ning tagasi pidi tulema esimene koorem virsikuid, mille pidin Eestis rahaks tegema. Külmutus läks aga teel katki ning kohale jõudes voolas mööda auto mõlemat külge alla juba virsikumahl. Mul õnnestus kutsuda keskturult mõned tädid, kes koorma läbi sorteerisid, nii et osa virsikutest sai siiski maha müüa. Mingi raha saime ja miinusesse katusekivide müügiga ei jäänud,” avab 1992. aastal müügidirektori töö üle võtnud Märt Praks Moldova ekspordisuuna alustamise tagamaid.

Edaspidi õnnestus äri Moldovaga paremini, kuna järgmise koormaga saadeti katusekivide eest Eestisse kergemini säilivad ploomid. Siis läks olemine lõbusamaks, sest järgmise kivitarne eest maksid moldovlased veokitäie veiniga, mis tuli muidugi Eestis maha müüa.

Väljakutsed jätkusid ka logistikas. Kui kommertsdirektor Ain Kerem läks sadamasse kontrollima, kas toll laseb ikka kauba välja, selgus, et sadamal ei ole aega merekonteinerit auto peale tõsta, kuna parasjagu lossitakse üht suurt laeva tühjaks. „Aga sealsamas konteineriplatsi peal tuli üks õlistes tunkedes meestöötaja mulle ligi ja ütles, et kui inimesi natuke motiveerida, siis on võimalik see teema ära lahendada. Sain loa teatavaid kulutusi teha ja kui kasti veiniga tagasi saabusin, hakkasid asjad kiiresti liikuma,” räägib Kerem.

Teinekord tuli katusekivid Rootsi saata, mida sai kõige kiiremini teha puksiiriga veetaval pargasel. Õnnetu pargas jäi aga merel tormi kätte ning kõik kivipakid olid Stockholmi jõudes laiali ja osa kividest puruks. Nii tuli saata töötajad Rootsi, kes kogu saadetise ümber pakkisid, et nende kividega üldse midagi oleks peale hakata.

Eritellimus hiinlastele: ülemuse auto värvi kivid

Kord sõitis neil algusaegadel Kiiu tehase ette Hiina kaubandusdelegatsioon, kes uuris kivide tootmise, värvide, profiilide, saadavuse ja hindade kohta. „Kõik nagu sobis, aga värv mitte. Kaubandusesinduse pealik tahtis sellist värvi kive nagu oli tema kirsipunane Opel. Pärast telefonikõnesid müügiosakonda ning värvitootjale Soomes saigi Hiina ülemus oma autoga sama värvi kivikatuse,” iseloomustab tootmisjuht Tiro personaalset teenindust.

Algus oli väljakutseid täis, kuid kodumaised katusekivid on jäänud püsima ning uuringute järgi on kivikatus eestlaste seas ihaldatuim katusekattematerjal. Kiiul valmistatud katusekive kannavad mitmed märgilised hooned Eestis, näiteks rahvusooper Estonia, Teaduste Akadeemia, Inglise Kolledž, Narva raekoda, Eesti Pank, paljud mõisad ja Tallinna vanalinna majad. Samas on neid kive kasutatud ka uusehitistel üle Eesti.

Konveier viiib esimese värvikihi peale saanud kivid kuivatuskambrisse (Foto: Andres Raudjalg)

BMI Monier on Eestis 30 aastaga tootnud 73 miljonit katusekivi

Ainus kodumaine katusekivide valmistaja BMI Monier on 30 aastaga tootnud 73 miljonit katusekivi ja ühtekokku 1800 kilomeetrit lumetõket. Ettevõtte tootmisjuhi Erkki Tiro sõnul saaks niisuguse hulga katusekiviga katta umbes 7,3 ruutkilomeetrit katust ehk ligilähedaselt Jõhvi linna suuruse pinna. „Kogu tegutsemisaja jooksul on lisatarvikute tehases valminud umbes 200 miljonit kinnitusklambrit, 2 miljonit katuseastet ning ühtekokku 1800 kilomeetrit lumetõket, mis ulatuks linnulennult Tallinnast Londonini.”

Lisatarvikute tehas toodab täna 521 katuse lisatoodet erinevat tüüpi kivikatustele, kasutades selleks kuni 1200 tonni alumiiniumi ja terast aastas. 95% toodangust eksporditakse teistesse Balti riikidesse, Põhjamaadesse, Saksamaale, Lõuna-Aafrikasse, Malaisiasse ja teistele välisturgudele. Lumetõkkeid on müüdud isegi Loode-Aafrikas asuvasse Marokosse, kus 4165 meetrini kõrguvas Atlase mäestikus oli neid katustelt pudeneva lume takistamiseks vaja. Lisatarvikute tehase kaugeim klient on tegutsemisaja jooksul olnud Austraalias.

Kommentaarid on suletud

Antud lehekülg kasutab küpsiseid, et parandada teie kasutuskogemust. Lehe sirvimise jätkamisel nõustud meie küpsiste kasutamise tingimustega. Sain aru Loe lähemalt