fbpx

Meediakaoses: ajakirjanduse autoriteetsus tõejärgsuse ajastul

Ainar Ruussaar

Kaose ja kriisi defineerimine ja sellele reageerimine organisatsioonis on üks asi – korra loomine infosõdade ajastu meediaruumis aga midagi muud. Dopingusaaga, pankade hämarad miljardiülekanded, valimiskõneluste propagandapommid… Meil on, mille pinnalt õppida. Meediaguru Ainar Ruussaart intervjueeris Lennart Käämer.

 

Kui õiglaselt ajakirjandus Mati Alaveri ümber lahti rullunud skandaali kajastamisega hakkama sai?

Üldiselt õiglaselt. Algseks allikaks polnud ju ajakirjandus, vaid autoriteetsed institutsioonid ja nendelt tulnud informatsioon. Kirglike ja ühiskonda emotsionaalselt kõnetavate teemade puhul on paraku nii, et ajakirjandus olemuslikult võimendab neid ja see omakorda polariseerib ühiskonda. Me oleme väikerahvana eriti uhked oma tippude üle, olgu nad sportlased, kirjanikud, näitlejad või ettevõtjad, nii et iga väiksemgi kahtlusevari või rünnak vallandab seetõttu emotsioonid ja vastandlikud tunded.

 

Aga koalitsioonikõnelustega kaasnenud kerge paanikaga?

Kolme erakonna läbirääkimistega kaasnenud „kerge paanika“ taga olid ikka poliitikud ise. EKRE jõulised valimiseelsed lubadused olid eelkõige põhjus, mis tõi kaasa ülejäänud protsessid. Ajakirjandus kajastas neid võimsalt edasi.

Üldiselt distsiplineeritud mulje jätnud Keskerakonnas tekkis silmnähtav lõhe. Seesama, paljuski Eestis elavate venekeelsete inimeste jaoks ainus eelistatud partei, muutis nüüd nende jaoks oma kuvandit.

Välisajakirjandus, eelkõige Kremli kontrollitavad kanalid, valasid õli tulle, nimetades Eesti valimisjärgset poliitikat „neonatside võimuletulekuks“. See on selge propaganda ja see kujund toimib keskmisele vene juurtega inimesele emotsionaalselt tugevalt. Sõna natsism tähendus on paljudele ajalooliselt erinev: venelastele tähendab see üht, juutidele teist, eestlastele kolmandat. Keegi ei õigusta natsismi, kuid selle sõna tähendus on kirju.

 

Kus on kaose algpõhjused? Kas sündmustes endis või on ikkagi meedia see, kes selle tekitab?

Kaose algpõhjused on üldiselt mujal kui meedias. Aga meedia võib kaosele kõvasti kaasa aidata. Jalgratast pole vaja leiutada, sest massikommunikatsioon toimib kindlate kivisse raiutud reeglite järgi. Konfliktsus, emotsionaalne lähedus, päevakajalisus on vaid mõned nendest reeglitest, mis peaaegu alati uudiskünnise ületavad.

Ma ei nimetaks aga Eestis toimuvat kaoseks, kindlasti mitte. Ja ajakirjandus ei ole ühiskonda toonud hirmu kohe saabuvate miljonite pagulaste ees. Samamoodi ei ole ajakirjandus võimendanud hirmu Venemaa ees. Seda on ikkagi teinud elu ise – poliitikud. Eesti ametivõimud ja ajakirjandus on neid väiteid võimendanud kas faktikontrolli tehes ja väiteid ümber lükates või autoriteetsetele allikatele tuginedes.

Kui Eestis peetakse kinni Venemaa kasuks luuranud ohvitser, siis kas see on meie vastuluure suurepärane töö või on Venemaa spioonivõrk Eestis märkimisväärne? Vastust sellele küsimusele ajakirjandus ei tea, aga juhtumit vahendades võivad inimestes tekkida just nimelt sellised vastandlikud tunded või arvamused.

 

Mis asi on infosõda? Kas meie valitsuskõneluste kajastust saab nimetada infosõjaks?

Me peame leppima sellega, et elamegi infosõdade ajastul. Meie hääle, arvamuse ja hoiakute muutmise või kujundamise nimel võitlevad poliitikud, riigid ja ettevõtjad sageli vahendeid valimata.

Ukraina on suurepärane näide infosõjast. Uuringud näitavad, et Venemaa elanikud ei vaena ukrainlasi, nagu ka vastupidi, kuid mõlema riigi elanikud peavad sõja põhjuseks just teise riigi valitsust. Enamikule Venemaa elanikest ei ole mõtet esitada küsimust „Kellele kuulub Krimm?“. Euroopas ja eriti Balti riikides on vastus sellele küsimusele hoopis teistsugune.

Või aastatetagune juhus Malaisia reisilennuki lend MH17 allatulistamisega Ukraina kohal. Venemaa andis autoriteetsetele kindralitele toetudes oma elanikele teada, et raketi lasid lendu ukrainlased eesmärgiga pihta saada väidetavalt sealses õhuruumis lennanud president Vladimir Putini lennukile. USA ja lääneriigid tõestasid satelliidipiltide ja lennukirusude ekspertiisi tulemusel, et tegemist oli Venemaa raketiga, mis tulistati välja piirkonnast, mida Ukraina ei kontrollinud.

Kolmas näide infosõjast on ÜRO ränderaamistiku arutelu, mida pidasid poliitikud.

Kui ajakirjandus taolisi erinevaid argumente ignoreeriks, siis peetaks seda sõda edasi küll kaevikutes, mitte lagedal ühiskondlikul väljal. Aga ma ei ole kindel, et see olukord oleks normaalne ja meedia ignorantsus mõnede emotsionaalselt laetud teemade suhtes aitaks kaasa normaalse lõpptulemuseni jõudmisele.

 

Kuidas infosõjas meediatarbijana ellu jääda? Vastuolulise teabe hulk on suur, emotsioonid tugevad, fake news vs real news. Keda võtta, keda jätta?

Esiteks ei tohi pimesi uskuda midagi, millel puudub allikaviide. Kui poliitik hirmutab siia saabuvate sadade tuhandete pagulastega, siis kust tema andmed pärinevad? Kui meedias ilmub väide, millel puudub viide päritolu kohta, siis ei tasu seda arvestada. Kõik need infoallikad, mille päritolu on tundmatu, on kahtlased. Kõik infoallikad, mille puhul me ei tea nende omanikku, on kahtlased. Kõik infoallikad, mille puhul me teame omanike selja taga seisvaid struktuure, näiteks Kremli koordineeritud Russia Today või Sputnik, on selgelt infosõja relvad.

Vastu tuleb võtta ikka neid uudiseid, mis on tõsiselt võetavad. Ajakirjanduse usaldusväärsust tõstab ka see, kui meediaväljaanne parandab oma vead või teeb kahtlastele väidetele faktikontrolli. Eesti suuremad ajalehed ja rahvusringhääling on usaldusväärsed allikad. BBC, DW, Reuters, Yleisradio on usaldusväärsed. Vähe tuntud nimedega inglis- ja venekeelsed portaalid aga ei ole.

Kommentaarid on suletud

Antud lehekülg kasutab küpsiseid, et parandada teie kasutuskogemust. Lehe sirvimise jätkamisel nõustud meie küpsiste kasutamise tingimustega. Sain aru Loe lähemalt