Omanikutunne

Kaili istus oma tugitoolis, pilk aknast väljas kuskil jaanuarikuu lumises kauguses, kui ma tema avatud ukse piidale koputasin. Esimest koputust paistis ta mitte kuulvat, mistõttu koputasin uuesti, samal ajal vaikselt köhatades. Kaili pööras aeglaselt pilgu minu poole, naeratas ning sosistas esimese asjana: „Täitsa pekkis.” Minu imestusest suurte silmade peale lisas ta, et sai hetk tagasi omaniku käest telefonis üpris reljeefsete väljenditega sõna otseses mõttes sõimata. Mille pärast, sellest ta õieti aru ei saanudki. Kaili oli juba neljandat nädalat mitmesajapealise ettevõtte tegevjuht, kelle omanikud olid värvanud väljast, et aegade jooksul keerukaks kujunenud sisekliimaga organisatsiooni natuke lahti raputada, nagu nad ise seda põhjendasid. Kaili, kes oligi pikka aega suurtes ettevõtetes keskastmejuhina tegutsenud, kõhkles algul, kas võtta see ettepanek vastu, aga peale jäi […]
Edasi lugemiseks palun logi sisse või telli ajakiri siin.

Kommentaarid on suletud

Antud lehekülg kasutab küpsiseid, et parandada teie kasutuskogemust. Lehe sirvimise jätkamisel nõustud meie küpsiste kasutamise tingimustega. Sain aru Loe lähemalt