Ülikiire töörütm kui narkootikum

LeapINi juht Allan Martinson peab ennast start-up’i inimeseks – ta naudib kiiret töötempot, eriti kui töö käib rahvusvahelises firmas. Küsis Erik Samel.

 

Teil on seljataga seitse kuud, mil saite esimest korda elus rohkem puhata. Mida selle aja kohta öelda?

Väga lahe oli. Ma ei saa öelda, et ma kogu selle aja puhkasin, kuigi sellesse aega mahtus ka koos tütrega tehtud kuuajaline reis Austraaliasse. Soovitan aga sellist aega igale inimesele, kellel see vähegi võimalik on. Kulgesin rahuliku voolamise rütmis. Kui tahtsin, jätsin oma kalendri täiesti tühjaks, mingeid otseseid kohustusi kuigi palju ei olnud. Samal ajal siiski kohtusin paljude inimestega, aitasin start-up’e, lugesin raamatuid, kuulasin taskuhäälinguid ehk podcast’e. See oli mingis mõttes nagu väike ülikooli aeg, mida ma ise endale korraldasin. Tihti oligi nii, et alustasin hommikut mingi artikli lugemisega, sealt edasi läksin ühe lingi juurest teiseni, teadmata, kuhu ma päeva lõpuks välja jõuan.

 

Kas seadsite endale mingi eesmärgi ka?

Selle perioodi eesmärk oli eelkõige leida enda jaoks kinnitust mingitele hüpoteesidele, õppida midagi ja lõpuks välja mõelda, mida ma järgmisena teen. Mul oli paar-kolmkümmend hüpoteesi või teemat, mida tahtsin kontrollida või põrgatada teiste inimestega… Ja kogu selle protsessi lõpuks olen nüüd LeapINis. Otsustasin ära, et päris nullist ma enam alustada ei taha. Otsisin algusjärgus tehnoloogiaettevõtet, mis vajab kõva hooandmist.

Üks hüpotees oli see, et inimese töö muutub väga suurel määral – see läheb vabamaks ja selle ümber on hästi palju tektoonilisi muutumisi, mida inimesed praegu veel ei taju. Tegemist on globaalse muutusega, inimesed on varsti n-ö vabad agendid. Nad ei müü ennast enam mitte töölepinguga, vaid teevad endale mingi juriidilise keha või muu ettevõtlusvormi. Olen näinud uuringuid, mis ütlevad, et Ameerikas muutub see aastaks 2027 domineerivaks töötegemise viisiks. Praegu on neid inimesi eri riikides vahest 10-20%, aga arva, et kümne aasta jooksul ületame 50% piiri.

Kogu selle uue majanduse toimimise viisi puhul on vaja mingisuguseid teenusorganisatsioone. Praegu on teenused (panga-, raamatupidamis-, kindlustus- ja telekomiteenused) tavaliselt optimeeritud kas üksikisikule või ettevõttele. Aga ühe inimese ettevõtted on täiesti omaette kategooria, mis on teenustega alakaetud – siin on koht täiesti uutele teenindusettevõtetele. See oligi üks hüpotees, mille raames ma rääkisin nelja-viie tiimiga. Lõpuks maandusin siia firmasse, kus on väga lahe tiim ja väga tugev alusbisnis, mille peale saab üles ehitada järgmise taseme.

Ehitame siin mikroettevõtjate n-ö operatsioonisüsteemi. Nad saavad meie kaudu oma ettevõtte käima, sinna juurde pangaarve ja suurel määral automatiseeritud raamatupidamise. Praegu põhineb see teenus Eesti e-residentsusel.

 

Segway leiutaja Dean Kameni arendusfirmas DeKa 2015. aastal.

Kas tulevikus plaanite teenust laiendada?

Tulevikus see muutub, aga praegusel hetkel toimub see ainult e-residentsuse kaudu. Äsja ületas meie maksvate klientide arv 2000 piiri. Potentsiaal on väga suur – meie hinnangul alustab meie segmendis iga kuu maailmas sellist isiklikku äri 50 000 – 100 000 inimest.

Me pole aga maailmas veel tuvastanud selliseid firmasid, kes tegutseks nii, nagu meie plaanime teha. Me tahame olla laias laastus nagu pank, kes teeb ära ka raamatupidamise, kindlustuse ja/või pakub juriidilist konsultatsiooni ühest kohast.

 

Nii et LeapINile on nišš olemas?

Jah, see on hästi kiiresti kasvav nišš. Meie väärtuspakkumine on väga huvitav: mida vähem kliendid meie teenust näevad, seda parem on. Kui palju tahab ettevõtja näha oma koristajat? Ta lihtsalt tahab, et kontor oleks hommikuks imeväel puhas.

 

Millega praegu tööl tegelete?

Nagu igal start-up’i juhil on ka minu peamisi ülesandeid finantsvahendite leidmine, investorsuhete ehitamine ja hoidmine. Väga tugevasti tegeleme praegu tiimi viimisega järgmisele tasemele, tuues sisse uusi  inimesi nii arenduse kui ka äriarenduse poolele, samuti turundusse jne. Ma arvan, et meil on vaja umbes aasta jooksul kahekordistada töötajate arvu. Kolmas teema on uute toodete kontseptsiooni väljatöötamine ja lansseerimine.

 

Kust te uusi töötajaid otsite, kas peamiselt Eestist või välismaalt?

Arendajaid saame peamiselt ikkagi Eestist. Äriarenduse ja turunduse inimesi leiame aga peamiselt välismaalt, sest siin on meile sobivaid inimesi vähe ja nad on suhteliselt hõivatud. Mõned neist tulevad Eestisse elama, teised jäävad välisriikidesse, kuhu meil on plaanis rajada satelliitkontorid. Kindlasti tahame me oma firma ehitada rahvusvaheliseks.

 

Kas on juba teada, kuhu esimene kontor tuleb?

Kindlalt veel ei tea, aga kuna meie suuremad sihtturud on Saksamaa ja Ühendkuningriik, siis kõige tõenäolisemalt tuleb see kas Berliini või Londonisse.

 

Kas kasutate ka personaliotsingufirmade abi?

Osaliselt jah. Näiteks kasutame Londoni personaliotsingufirma abi, kes teeb meile Euroopa riikides otsinguid.

 

Millistest põhimõtetest LeapIN lähtub?

Arvan, et firma esimene vundament või alustala on väärtuskoodeks. Mitte see, mida inimene teeb, vaid see, miks ja kuidas mingit asja tehakse. LeapINi olemise mõte on usk sellesse, et töö peab olema vaba; et mikroettevõtlus on tulevik. Meie eesmärk on teha mikroettevõtlus võimalikult valutuks, odavaks ja lihtsaks.

Väärtushoiakute mõttes on ettevõtted erinevad. On firmasid, kes on oma kultuuri poolest väga agressiivsed, ja neid kes on selles suhtes tehnoloogilised. LeapINi kultuur on inim- ja kliendikeskne.

 

Kas LeapINi väärtused on kuskil kirjas ka?

Ühel hetkel tuleks need võib-olla kirja panna, aga ma arvan, et kõige paremad väärtused ongi need, mida ei pea seina peale panema. Väärtused tavaliselt kujunevad algtiimist ja sealt hakkavad need kopeeruma järgmiste inimeste peale.

 

Mis tüüpi juht te olete?

Olen alati olnud start-up’i inimene. Mõni ehitab ühte firmat aastakümneid ja rajab oma väikse n-ö kuningriigi. On selliseid palgalisi juhte, kes lähevad suure ettevõtte juhi kohalt teise valdkonna suurt ettevõtet juhtima. Minu ampluaa on ettevõtete varajane staadium – see meeldib mulle kõige rohkem. Mulle meeldib töötada firmas, kus on mõnikümmend või mõnisada inimest. Kui see arv hakkab juba üle 1000 minema, siis see ei ole enam päris minu jaoks.

Start-up’i juhtimine on hoopis teistsugune kui tavalise ettevõtte puhul. Üks olulisi asju on näiteks see, et tuleb kiiresti läbi kukkuda. Hüpoteese tuleb kontrollida ja kui midagi läheb valesti, on vaja kiiresti ümber pöörata ja proovida mingist teisest august läbi minna.

 

Milliseid oskusi-teadmisi start-up’i juhtimine eeldab?

Eelkõige otsivat vaimu. Kui klassikalises mõttes pühendub juht ehitamisele, siis siin põhineb töö otsimisel. Sellel, et sa julged ja tahad otsida; et sa tunned sellest otsingust mõnu; et sa katsetad. Natuke meenutab see ehk teadlase tüüpi: katsetad igasuguseid asju, segad kemikaale kokku. Vahel segu plahvatab, vahel läheb roheliseks, vahel siniseks, ja sa ei tea miks. Sama toimub start-up’i puhul: sa proovid-katsetad ja saad teinekord täiesti üllatavaid tulemusi. Seejärel peab vaatama, miks see nii juhtus ja mida sellest teha saab. Põhiline on siiski suutlikkus teha asju hästi kiiresti ja minimaalsete kuludega.

 

LeapIN on teie jaoks uus valdkond. Kas lähete ise detailideni või tegutsete pigem spetsialistide info alusel?

Siin ei ole head reeglit. On mingeid kohti, kus lähen süvitsi ja hoian täiesti mikrotasemel kätt pulsil. Ja on mingid kohad, kus jätan rahulikult kõik teistele teha. Rahaliste vahendite hankimise protsessi haldan ma ise ja tõesti mikrotasemel, aga samal ajal näiteks tootearendusega tegeleb meie tehnoloogiajuht ja mul ei ole vaja seda mikrojuhtima minna.

 

Kuidas teil delegeerimine käib?

Ilmselgelt ei saa juht kõiki asju ise ära teha. Delegeerima peab hakkama, kui to-do list ja Outlooki inbox aina pikenevad. Mõistlik tase oleneb juhi energiatasemest ja stiilist. Mõni, kellel peret veel ei ole, teebki päevas 16 tundi tööd ja on kõigi pisiasjadega kursis. Teine kasutab nn helikopteri vaadet ja saab samuti väga hästi hakkama. Mina olen selline 10–11 tunni inimene. Kunagi oli tööaeg pikem, aga eraelu vajab ka elamist. Nädalavahetustel üritan mitte rohkem kui paar tundi tööd teha.

 

Kui oluline koht on start-up’i maailmas koosolekutel?

Ma arvan, et koosolek on väga tõhus viis asju ära teha. Muidugi tuleb osata seda juhtida ja hoida fookust, et eesmärk saavutada, aga kui inimesed on ühes ruumis, tekib kohe sünergia. Enamik koosolekuid on meil pigem ajurünnakud, mille käigus tekib teinekord ka väga ootamatuid mõtteid.

 

Kas te arenguvestlusi ka korraldate?

Mis iganes viisil juht inimestega räägib, peaasi et ta seda teeb, kõigiga.

 

Teie peamised juhtimispõhimõtted.

Esiteks tuleb ettevõtte struktuur hoida hästi lame. Kõigil on õigus kätt tõsta ja protsessis osaleda. Just äsja palusin töötajatel tuua välja kõik põhjused, miks üks meie uus toode võib untsu minna.

Teiseks usun sellesse, et inimestele on vaja anda võimalikult palju infot selle kohta, kuidas asjad lähevad. Detailne ja aus info aitab kogu organisatsioonil olla õigel kursil.

Oluline on ka otseütlemise kultuur. Kui midagi on halvasti, siis ütle seda. Kui midagi on hästi, siis on hea, kui juht seda ütleb, aga kui midagi on halvasti, siis tuleb seda kindlasti öelda.

 

Starshipi roboti esimene avalik esitlus, Slush conference, Helsingi, november 2015.

Ja kindlasti nelja silma all?

Ei pruugi. Kultuur peaks olema selline, et viidet mingile valele sammule ei võeta solvanguna, vaid osana protsessist. Kõigil on õigus seda öelda kõigi kohta. Kui mina teen midagi valesti, siis ma tahan, et seda mulle öeldakse, ja mul on täitsa okei, kui seda tehakse näiteks koosolekul. Minu arvates näitabki ettevõtte tugevust see, kui inimesed julgevad üksteisele öelda asju ilma, et nad kardaksid. Kui oled näiteks lahinguväljal, siis pole aega kedagi kõrvale tõmmata ja öelda, et „kuule, teeks väikse arenguvestluse tuletäpsuse parandamise teemal“, vaid sa karjud: „Lase sinna, vastane on seal!“ Samamoodi on start-up’is – sa tead, et kõrval on su võitluskaaslane, ja kui n-ö kuulid enam ei vihise, siis lähed ja annad talle musi. Aga õigel hetkel pead olema kiire.

 

Kui mõelda aastale 1990, mil olite üks BNSi asutajaid, ja praegusele ajale, siis mis on teie juhtimisoskustes muutunud?

Aastal 1990 ma ei osanud ikka mitte midagi. Oli vaid palju entusiasmi – kõik oskused tulid tegemise käigus.

 

Aga firma jäi ju vee peale.

Eks see ole nagu mõistujutt hiirest, kes piimapütis nii kaua rabeles, kuni see kooreks muutus.

 

On teil eeskujusid?

Ikka on. Mind on palju mõjutanud Ahti Heinla, kellega mul oli suur auks Starshipis koos töötada. Ta on väga eriline ja täiesti geniaalne inimene, ma nägin tema kõrval olles justkui mingit täiesti teistsugust maailma. Eestis on veel mitmeid start-up’e, mille juhte olen kõrvalt imetlenud. Lõpuks peab iga juht aga ise oma stiili kujundama. Kui ma kuulan podcast’ides juhte, siis mind ei huvita niivõrd, kuidas nad asju tegid, vaid mind tõmbab kõige rohkem kaasa see, millise õhinaga keegi millestki räägib. Sealt saan alati uue inspiratsioonipahvaka.

 

Kas võite tuua mõne näite ka untsu läinud tegemistest?

Üks olulisi asju, kus ma läbiva joonena olen elus haiget saanud, on see, kui olen teinud kompromisse väärtuste koha pealt. Kui ma pole kontrollinud inimeste tegelikku keemiat või motivatsiooni ja avastanud siis, et tegemist on inimesega, kes on kuidagi pahatahtlik või on asjad läinud lausa varade kantimiseni välja.

 

Kuidas te akut laete?

Üritan kolm-neli korda nädalas sporti teha ja vahel reisin kuhugi. Täiskasvanud pojad ja kuueaastane tütar võtavad oma aja.

 

Mis teid juhitöö juures paelub?

Eluperioode on olnud erinevaid. 2016–2017 oli Starshipi aeg, kus ma tegin näiteks 2017. aastal 176 lendu. Kui linnad, ajavööndid ja isegi kontinendid kogu aeg vahetuvad ja koosolek võib toimuda ka näiteks kell neli öösel, siis see on küll ülimalt intensiivne, aga ka väga huvitav. Kui ma nädalas korra lennata ei saa, siis on tunne, nagu hakkaks juured alla kasvama. Oli aegu, kui mul oli ühe päeva jooksul neli lendu, et viies linnas kohtumisi pidada. See tekitas mingis mõttes nagu narkootilise efekti, mis mulle väga meeldis. Olin sellises keskkonnas hästi efektiivne. Teadsin täpselt, mis sekundil ja mis foori juures ma pidin olema, et lennukile jõuda. Arvan, minu nimel on üks maailmarekord: oma koduukse lingist lahtilaskmise hetkest kuni pardalemineku lõpuminutil lennukiistmeni jõudmiseni Tallinna lennujaamas kulus 13 minutit.

Kord kuus oli mul siis vaja teha lend USAsse ja selle kümne tunni jooksul sain ma korda teha oma mailbox’i, kuhu oli selleks ajaks tavaliselt 500 kirja kogunenud.

Olen olemuselt täiesti rahvusvaheline inimene ja ei kujuta ette, et ma elaks ühes riigis ainult selle piires toimetades. Väga vinge kogemus oli tunnetada, et Eestist tulnud inimene võib olla Ameerikas, Saksamaal või Inglismaal efektiivne. Et me ei ole s… pealt riisutud ja eestlased võivad ka Ameerikas suuri asju ära teha.

 

 

LeapIN

Asutatud 2015. aastal

  1. aasta käive ca 1,2 mln eurot

55 töötajat

2000 klienti 100 riigist, neist 10% Saksamaalt

 

 

Allan Martinson

1984–1991 Moskva ülikool, rakendusmatemaatika tudeng; sõjavägi

1990–1998 Baltic News Service’i asutaja ja tegevjuht

1998–2004 AS MicroLinki (Baltimaade suurim IT grupp) tegevjuht

1999–2004 Delfi kaasasutaja ja nõukogu esimees

2005 –2014 riskikapitalifirma MTVP juhtivpartner, ingelinvestor

2015–2018 Starship Technologiesi ärijuht

2018 – … LeapINi tegevjuht

Kommentaarid on suletud

Antud lehekülg kasutab küpsiseid, et parandada teie kasutuskogemust. Lehe sirvimise jätkamisel nõustud meie küpsiste kasutamise tingimustega. Sain aru Loe lähemalt