fbpx

Läbirääkimised! Kas järeleandmine näitab nõrkust

Karin Hango

Viimasel ajal oleme saanud kõik jälgida paljude lootusetuna tundunud läbirääkimiste finaale. Mõnelgi puhul on kokkuleppele järgnenud avalik häbistamine stiilis „andis alla”.

Minus kui läbirääkimisoskuste arendajas tekitab see hulga kahtlusi ja küsimusi. Kas kõigile osapooltele sobivate nn võitja-võitja kokkulepete nimel pingutamine ja panustamine võimalike kokkupuutepunktide põhjalikku uurimisse on oma aja ära elanud naiivsus? Äkki on oma laiemate huvide avamine lausa ohtlik ja teiste asjaosaliste huvide korralik kaardistamine (et leida ühist) lihtsalt mõttetu ajaraiskamine?

20. sajandi kogemused ja uuringud on näidanud, et hästi ettevalmistatud ja läbiviidud läbirääkimiste tulemusena võivad asjaosalised saada enamgi, kui esialgu plaanis oli. Seda muidugi eeldusel, et eesmärgiks on parim võimalik kokkulepe, mitte n-ö vastasele ärategemine ja iga hinna eest pealejäämine. Ka siinmail usuti valdavalt, et heade suhete ja avatud meele korral on ühisosa ja toimiva kokkuleppe leidmine tõenäolisem.

Teada on mitmed juhtumid, kus kõigile sobiva leppeni jõuti hõlpsasti tänu sellele,

Edasi lugemiseks:

Ajakirja Director tellija saab lugemise võimaluse kõikidele veebiartiklitele- ja arhiivile ning paberkandjal ajakirja koju eelisjärjekorras. Lisaks leiad Directori kaante vahelt ka ajakirja Inseneeria.

Kommentaarid on suletud

Antud lehekülg kasutab küpsiseid, et parandada teie kasutuskogemust. Lehe sirvimise jätkamisel nõustud meie küpsiste kasutamise tingimustega. Sain aru Loe lähemalt