Usk õigesse küsimusse

Lauri Tabur

„Jäta keerukamad tööd ja tegemised hommikusse,” oli Mari mitmelt juhtimiskoolituselt õppinud. Seepärast istus ta täna spetsiaalselt juba pool kaheksa oma kabinetis ja silmitses mahukat siniste kaantega kausta enda ees.

See oli erakorralise auditi aruanne, mille ta nädalapäevad tagasi tippjuhiks asudes oli kaasavaraks saanud. Üldjoontes oli teada, mis auditis seisab – eelarve on pikemat aega tugevas miinuses, nii et on antud soovitus tegevusi tugevalt kokku tõmmata. Auditi tulemus oli ka põhjus, miks eelmine juht oli sunnitud lahkuma ning Mari juhtimise üle võttis. Ees seisis terve rida kiireid ja samas keerulisi otsuseid, millest enamik oli seotud tema kaastöötajatega.

Lähteülesanne tundus üsna selge: saneerida tegevused selliselt, et poole aasta pärast oleks ettevõtmine uuesti plussis. „Vähenda kulusid ning optimeeri protsessid,“ nagu talle peakontorist soovitati. Tema ettevõtmise kontekstis tähendas see valdavalt palgakulude kärpimist ehk ligi 300 inimese töö ja sissetuleku kallale minekut. Igal teisel juhul oleks see olnud üsna formaalne saneerimine, kui Mari poleks ise välja kasvanud oma organisatsiooni seest, praktikandist tippjuhiks, ning kui ta poleks olnud spetsialistina nii hinnatud töötaja. Seepärast teadis ta väga hästi, et praegugi polnud tema inimeste palgad just kiita ja sissetulekute kallale minek tähendaks kindlasti korralikku pahameeletormi.

„Siin on ikka korralik puder ja kapsas koos,” tõdes ta, kui lõuna ajal mulle auditi kokkuvõttest lõike ette luges. „Selliste põhjendustega ma küll seda reformi oma juhtidele maha ei müü, nad naeravad mu välja,” lisas ta. Kuid eesseisva sundkäigu edukas müük oli just see, mida ta vaatamata auditi järelduste kategoorilisusele praegu vajas. Nii et me vajasime häid argumente, et kriitiline hulk tema inimesi valusa muudatusega kaasa tuleks. See polnud kindlasti lihtne ülesanne, ent kuskilt tuli alustada.

Kuigi Mari kui organisatsiooni seest välja kasvanud juhi jaoks oli keerukate otsuste langetamine emotsionaalselt keeruline, oli tema eeliseks see, et enamik keskastmejuhte tundis ja usaldas teda. See andis talle võimaluse oma meeskonnaga avatult rääkida sellest, kuidas läheneda kärpe läbiviimisele. Mõne nädalaga kaasas ta aruteludesse palju rohkem inimesi kui vaid oma juhtimistiim. Kaasatuse ulatus andis lõpuks välja pakutud lahendusele ka omamoodi legitiimsuse – suur hulk formaalseid ja mitteformaalseid juhte pakkus ise lahenduse välja. See omakorda tähendas, et nad olid parimad müügimehed lahendust oma inimestele põhjendama (kui nad seda töö käigus juba teinud polnud), arutledes selle üle  varasemalt oma meeskonnas.

Ühiseks kompromissiks, millega kulusid kokku hoida, sai kõigi sissetulekute vähendamine mingi protsendi võrra. Selleks et sissetulekute vähendamise plaan üleüldist koondamiste lainet ei tekitaks, tuli juhtidel kõvasti tööd teha nii õiglaste kärpeprotsentide kokkuleppimiseks kui ka selle lahenduse kommunikatsiooniga. Kuigi õigete ja õiglaste proportsioonide paikapanek võttis veel aega, tundus, et juhtide õlult sai eelmiste nädalate raskusekoorem maha, sest nad ise uskusid ühise lahenduse toimimisse. Pakutud lahenduse argumentide tarvis koostasime Mariga miks-maatriksi, kus kaardistasime koos juhtimistiimiga võimalikult paljud miks-küsimused, et muuta kärpe kommunikatsioon võimalikult inimlähedaseks. Miks? oli ka valminud kommunikatsioonikava keskne küsimus, mistõttu loodi siseveebi sellest küsimusest ajendatud eraldi rubriik „Mikser”, kuhu töötajad said juhtidele „mikserdamiseks”, nagu seda üsna pea kutsuma hakati, anonüümselt küsimusi esitada. Juhtidel oli omakorda vastutus iga küsimus ära vastata, ükskõik kui triviaalne see neile ka ei tundunud. Mikserdamise tulemusena tekkinud üldistus andis Marile aga omakorda ainest olla vestlusringides oma inimestega õigel lainepikkusel ning rääkida sellest, mis neid tegelikult puudutas.

Miks? osutus heaks küsimuseks, sest Mari töö kandis vilja. Tema ligi 300 töötajast valis vaid 7 koondamise. Kõik ülejäänud otsustasid pakkuda Marile usalduskrediiti ning jätkasid tööd, kuigi nende niigi väike sissetulek lihviti veelgi napimaks. Mari uskus inimliku lähenemise õigsusesse ning sellesse, et hoolivusel on töösuhetes väga suur jõud, mis kaalub tihti üles ka igapäevase olme. Tema inimesed vastasid hoolivusele usaldusega.

Kommentaarid on suletud

Antud lehekülg kasutab küpsiseid, et parandada teie kasutuskogemust. Lehe sirvimise jätkamisel nõustud meie küpsiste kasutamise tingimustega. Sain aru Loe lähemalt