Kui vähem on rohkem

Hannes istus käsipõsakil oma töölaua taga, kui õhtuhämaruses tema kabinetti sisenesin. „Mõni minut läheb veel, pean paar head lõpulauset kirjale lisama,” ütles ta, suunates mind väikse peanõksatusega tugitoolil tema laua kõrval istet võtma. Sama päeva ennelõunal olime arutanud töötajate uut motivatsioonipaketti, mille ta oli nüüd personalijuhina väärikasse kümneleheküljelisse vormi valanud, et saata see keskastmejuhtidele kommenteerimiseks. Kuigi enamik neist osales ka meie kohtumisel, pidas Hannes ikkagi vajalikuks lisada oma kommentaarid dokumendi kohta. Talle meeldis pikalt kirjutada ja ta vist isegi nautis kaunist kirjasõna, unustades ennast minu arvates vahel liigagi pikki e-kirju kirjutama. „Nii, olemas!” tegi ta lõpuks demonstratiivselt hääleka hiirekliki. Kiri oli laiali saadetud ja me saime õhtule minna. Kuigi varasema kokkuleppe kohaselt pidid keskastmejuhid Hannesele oma kommentaarid saatma järgmise päeva […]
Edasi lugemiseks palun logi sisse või telli ajakiri siin.

Kommentaarid on suletud

Antud lehekülg kasutab küpsiseid, et parandada teie kasutuskogemust. Lehe sirvimise jätkamisel nõustud meie küpsiste kasutamise tingimustega. Sain aru Loe lähemalt