Rööprähklemine on kahjuks muutunud üsna tavaliseks töö tegemise viisiks. Eriti peavad seda tegema loomeettevõtjad. Arvamusfestivalil 2018 arutlesid sel teemal kliiniline psühholoog Katri-Evelin Kalaus, teleprodutsent Triin Luhats, koolitaja Indrek Maripuu ning visionäär Linnar Viik. Loov Eesti MTÜ korraldatud arutelu juhtis tele- ja raadioajakirjanik ning koolitaja Märt Treier. Siin on mõned meelde jäänud mõtted sellelt arutelult.
Märt Treier (MT): Katri, kui paljud kliendid annavad sulle aimu, et nende probleem ongi tegelikult see, et nad teevad asju, mida nad üldse ei taha teha?
Katri-Evelin Kalaus (KK): Kliinilise psühholoogi ja psühhoterapeudina on üks minu ülesanne näidata inimestele seda, et õnnelik elu sisaldab mitmeid variatiivseid tegevusi. Väga sageli arvavad patsiendid, et õnnelik elu koosneb ainult saavutusega seotud tegevustest ehk nendest, mille eest makstakse raha või mille kohta inimesed ütlevad, et nad peavad seda justkui tegema, sest ühiskond nõuab ja siis nad meeldivad teistele inimestele rohkem. Nii juhtubki, et mõne inimese elus on see tasakaal päris paigast ära. On üsna tavapärane, et inimeste elus on hunnikus saavutusega seotud tegevusi ja meeldivaid on väga vähe. Ja kui neid tegevusi on napilt, siis ilmselgelt ei saa meeleolu olla väga hea. Siit pole pikk tee juba ka meeleoluhäireteni.
Triin Luhats (TL): Nende inimeste kohta, kellega ma koostööd teen – ja need on suurem osa selliseid loomeinimesi, keda te näete lavalaudadel ka lauljana või näitlejana –, võin öelda, et neil on küll see pinge päris suur. Nad peavad iga päev ja hetk head välja nägema, sest meie tahame ju neid sellisena näha ja nad ise ka.
MT: Aga kas nad ka naudivad seda?
TL: Kui me räägime sellest, et kas surnuks töötamine on paratamatus ja miks inimesed nii palju tööd teevad, siis mõned inimesed tõepoolest naudivad oma tööd sedavõrd, et teevadki seda väga palju. Aga meil on kõigil ööpäevas 24 tundi ja une- ning muud aega jääb siis väheseks.
MT: Linnar, kui tihti sina oled leidnud ennast võrdluselt teiste inimestega?
Linnar Viik (LV): Võib-olla on elu olnud minu vastu nii lahke ja andnud mulle võimaluse teha asju, kus ma ei pea ennast kogu aeg teistega võrdlema. Küll aga olen olnud silmitsi kellegi teise ideega või artikliga, mille puhul võib alati esitada küsimuse, kas need valikud, mis ma olen kunagi oma elus teinud, oleks võinud mind ka viia välja kuskile sinna, kus tema praegu on: selle või teise briljantse ideeni või ägeda asjani. Samas püüan alati oma lähedastele ja kolleegidele öelda, et lisaks sellele, et nad oleksid ausad enda vastu, teeksid nad ka sisemise rahu iseendaga, kui tulla tagasi sellesama 24 tunni juurde, mis meil on enda, oma lähedaste ja töö jaoks vaja anda. Ma ei saa rohkemat teha, kui ma suudan teha.
Mõnikord võib enda käest küsida, mida ma olen aasta jooksul ära teinud. Kas see aasta on olnud tulemuslik?
MT: Tõnu Ots on öelnud, et päev on see ühik, milles me tegelikult elame, ja see võiks olla meie mõõdupuu; et ärme mõtle nii kaugele kui aasta.
LV: Ma olen väga nõus sellega ja see on üks minu soovitus kõigile, kes tahavad teha mingit suurt ja ägedat asja. Rääkides innovatsioonist kui ühe idee elluviimisest, siis see võtab aega. Tihtilugu oodatakse, et see tulemus kukub kusagilt taevast alla. Kuskilt saabub mingi tulnukate tehnoloogia, mis maailma ära päästab. Ei päästa! Innovatsioon tähendab seda, et iga päev tuleb natuke teha ja kui sa teed seda hästi, siis on ka lõpptulemus mõne ajaga käes. Ühegi eduka ettevõtmise aluseks pole olnud mitte see, et kuskilt kukub midagi, see õnnestub ja siis on kogu maailm päästetud, vaid see, et iga päev on tehtud midagi.
MT: Mõni inimene töötab 8, mõni 10, mõni 12 tundi päevas. Kas sellel on üldse mingit tähtsust, kui palju neid töötunde koguneb, või asi on hoopis kuskil mujal?
KK: Meie võime oma patsientide pinnalt väita, et põhimõtteliselt ei ole nii suurt vahet, kas inimene töötab 8 või vahel harva 10 tundi. Oluline on see, et ta suudaks oma tööga seotud mõtisklemise mingil ajal peas täiesti rahule jätta. Väga paljud inimesed ei suuda seda teha. Nad arvavad, et tööväliselt töömõtete mõtlemine, nende üle juurdlemine, planeerimine valel ajal vales kohas teeb nad paremaks ülemuseks või töötajaks. Nii et kui antakse sellele mürale praktiline või kasulik tähendus, tehaksegi seda sageli ja pikka aega järjest, mistõttu keskendumine jooksvatele sündmustele langeb ja meeleolu ka kolinal takkapihta.
MT: Kas siis lahendus ongi see, et töömõtted tuleb peast ära saada mingiks ajaks?
KK: Mitte ära saada, sest see on see, millega need patsiendid juba tegelevadki: nad sõdivad nende mõtete vastu, sest näevad, et see häirib nende keskendumist ja enesetunnet. Nad saavad aru, et need mõtted häirivad neid ja ei too lõpuks uut informatsiooni, ning nad muretsevad juba selle muretsemise enda pärast. See näitabki, et asi on piirist üle läinud. Eesmärk ei ole neid mitte ära ajada, sest see on nagu palli põrgatamine: mida tugevamini palli maa poole surud, seda kõrgemale see pärast põrkab. See, mida ikkagi üldiselt õpetatakse eri võtetega, on mõtete rahule jätmine. Ja rahule jätmine tähendab ignoreerimist ehk „ma ei tee nendega midagi“.
TL: Aga kuhu siis jääb loomeinimeste inspiratsioon? Kas öösel, kui tal tuleb inspiratsioonipuhang peale, siis peaks märkmiku, mis öökapi peal selle tarbeks on, eemale tõukama? Mulle tundub, et tegelikult pole põhjus, miks loomeinimesed läbi põlevad või satuvad psühholoogi juurde, mitte see, et neid häirib nende enda loomepalang, vaid kõik see olme, mis seal ümber on, ja see mõte, et kas „ma olen ikka piisavalt hea ja kui ma nüüd teen pausi, siis kas ma näiteks selle kuu või poole aasta pärast olen ikka vajalik, armastatud ja populaarne”.
KK: See on irratsionaalne eeldus, et kõik mõtted on väga vajalikud ja ühelgi mõttel ei tohi lasta minna. Milleni see jõuab? Me ju ei saa valida, mis mõtted meile pähe tulevad. Kui me läheme iga mõttega kaasa, siis meie hetkes kohalolek on ilmselgelt häiritud. See ongi teine väga popp muretsemise teema: inimesed muretsevad sellepärast, et neil ei püsi asjad meeles. Üldiselt on mälu suhteliselt hästi treenitav kognitiivne funktsioon. Kui inimene kogu aeg kõik kirja paneb, mis talle pähe tuleb, siis mälu treenitakse vähem. Me näeme neid patsiente. Arvan, et kui nende kodu pildistada, siis nad elavad keset post-it’eid, mis on täis kirjutatud mõtteid, mis neile pähe tulevad. Ja need on nende arvates suurepärased mõtted ja ideed. Aga ilmselgelt on siis neil hetkes olemine väga häiritud ja lõppkokkuvõttes nad ei saa keskenduda sellele, mida nad tegelikult peaksid tegema. Hea kunstnik või muusik selline inimene kindlasti olla ei saa.
MT: Te saate nüüd ülesande mõelda ennast korraks üheks väikeseks toredaks loomeettevõtjaks, kes tahaks oma tööd natuke rahulikumates oludes teha. Kas näiteks puhkuse puudumise teema on teie jaoks probleem?
Indrek Maripuu (IM): Siin on ehk tegemist selle hirmuga, mida Triin ennist ütles, et kui loomeettevõtja tõmbab kuuks ajaks stepsli välja, siis äkki pole teda pärast vaja, või siis halva planeerimisega. Keegi ei käsi ju 12 kuud tööd teha. Tee 11 kuud tööd, teeni 12 kuu raha ja saadki puhata.
LV: Mina olen kohanud väga paljude loomeinimeste jaoks probleemina seda, et põhitegevuse, oma talendiga mitte seotud asjadele kulub palju aega. Raamatupidamine, bürokraatia, aruandlus, mingid dokumendid. Kõige toredam on näha seda, kuidas näiteks neli arhitekti või kolm moedisainerit panevad seljad kokku, konkureerides oma isikliku brändiga, aga kasutades ühist raamatupidajat.
KK: Muretsemise jaoks ei pea olema mingit välist objektiivset põhjust. Muretsemine saab alguse mõtetest meie peas. Kas meil on raamatupidaja või ei ole, ikka võib muretseda. Kas me peame teda kambakesi üleval või üksinda, ikka võib muretseda. Lihtsalt muretsevad rohkem need inimesed, kellel on väga kõrged standardid selle kohta, kuidas asjad peavad olema, ja kes taluvad ebamäärasust ohtlikuna.
IM: Kui määramatusest rääkida, siis mul on mälupildis olukord ajast, kui me 8 aastat tagasi linnast maale läksime. Olime keset tööpäeva suusarajal ja järsku tekkis hirm, et „aga teised kõik on tööl ja mina praegu suusatan – äkki saab varsti raha otsa“. Umbes aasta jagu hilisemast ajast on mul aga selline mälupilt: ma olen jälle keset tööpäeva suusarajal ja mõtlen lõbusalt „teised on tööl, aga mina suusatan“. Lihtsalt minu enda jaoks oli sõltumata sellest, kus ma parajasti geograafiliselt paiknesin, ikkagi keeruline senisest töörütmist välja tulla. Ega see ei tähenda, et nüüd on kogu aeg chill olla, aga ma proovin seda protsessi juhtida.
MT: Triin, palun kirjelda neid kõige suuremaid hetki, mille nimel ülikõrgete ootustega loomeinimesed elavad.
TL: See on siis, kui inspiratsioon ja suur loomingutunnetus tulevad peale või kui mõni asi saab neil valmis. Neile on vaja ka publiku tähelepanu. Nad peavad tunnetama seda energiat, et rahvas armastab neid. Kõigis neis inimestes, kes on kusagil n-ö lavalaudadel, on sees kõige paremas mõttes edevus ja vajadus, et „näete, ma olen siin; ma laotan oma hinge piltlikult öeldes teie ette ja ma siiralt soovin seda, et te mind armastaksite või armastaksite seda, mida ma teen“. Ja kui nad seda ei saa, siis on murdumispunkt.
Kogemuspõhiselt meie loovartistidega tööd tehes on mulle ka tundunud, et mingil põhjusel ei ole meie ühiskonnas inimestele õpetatud, et eksimine on täiesti okei. Et see on kogemus, millest tuleks õppida, selle asemel et n-ö pill nurka visata ja masendusse langeda.
MT: Linnar, mis sa arvad, kuidas suhtub eestlane kümne aasta pärast töösse? Kas pilt on teine tänasega võrreldes?
LV: Vähemalt poolte inimeste töö sisu, vorm ja struktuur muutuvad kogu Euroopas kümne aasta jooksul päris korralikult. Inimene ei saa olla valmis millekski, mida veel olemas ei ole. Meil peab aga olema vaimne võimekus aktsepteerida seda, et muutus, mis meid ees ootab, on alles algamas. See on suurem muutus, kui oli 19. sajandi lõpus, kui me siirdusime tööstusühiskonda. Olge valmis selleks, et te saate palju sisukamat ja mõtestatumat tööd teha ja elu elada.
Kommentaarid on suletud