Kriimtiim

Natali surus käed rinnale risti ja jäi ainiti aknast välja vaatama. „Mina temaga ei räägi!” oli viimane, mida me tema huulilt sellel kohtumisel kuulsime. Vaid napid veerand tundi kestnud koosolekut juhatanud Kadi vaatas seejärel imestusest suurte silmadega esimesena Marguse poole, kelle pihta Natali repliik oli suunatud, ja seejärel küsivalt üle prilliraamide minu poole, kes ma olin nende juures oma koolitust pakkumas. Kuna olukord oli kõigi jaoks piinlik, leppisime Kadiga kokku, et jätame oma kohtumise selleks korraks pooleli. Kui olin oma märkmiku kotti peitnud ja hakkasin koosolekuruumist väljuma, palus Kadi veel minuti mu aega. Tema siirast ebamugavustundest kantud palve „Anna mulle nõu, mis ma nendega teen – nad on mõlemad super töötegijad, kuid ühte ruumi ei mahu…” avas mulle järgmise pooleteise […]
Edasi lugemiseks palun logi sisse või telli ajakiri siin.

Kommentaarid on suletud

Antud lehekülg kasutab küpsiseid, et parandada teie kasutuskogemust. Lehe sirvimise jätkamisel nõustud meie küpsiste kasutamise tingimustega. Sain aru Loe lähemalt