fbpx

Professor Sirje Keevallik lahkab üleujutuste anatoomiat

Arno ujutamas Pisa linna.

Igal aastal näeme mõnes Eesti linnas, kuidas tugeva vihmasaju ajal tekib uputus. Kui möödunud aasta 10. juulil nägi Tallinn välja nagu Veneetsia, siis tänavu 11. juunil olid Tartu Lõunakeskuse ees autod põhjani vees. Küsimusele, miks see nii juhtub, otsib vastuseid TTÜ meresüsteemide instituudi meteoroloogiaprofessor Sirje Keevallik.

Sademevesi peab ära voolama torustike kaudu, aga need jäävad korraliku paduvihma puhul kitsaks.

Tallinna keskkonnaameti endine juhtivspetsialist Ingrid Jakobson väidab, et vesi pääseks paremini voolama kraavides, mis hajutavad tippvooluhulkasid. Samamoodi toimivad ka haljasalad ja iseäranis tõhusalt puud, mille võrad pikendavad sademevee valingute viibeaega ja vähendavad seega hetkelist koormust äravoolutorustikele. Eesti linnades aeti aga kraavid massiliselt kinni ja rohumaad asendati asfaltkattega.

Kui roomlased 1. sajandil eKr Firenze linna Arno jõe äärde rajasid, ei kujutanud nad järgnevaid sündmusi ette – jõgi hakkas aeg-ajalt üle kallaste ajama.

Edasi lugemiseks:

Ajakirja Director tellija saab lugemise võimaluse kõikidele veebiartiklitele- ja arhiivile ning paberkandjal ajakirja koju eelisjärjekorras. Lisaks leiad Directori kaante vahelt ka ajakirja Inseneeria.

Kommentaarid on suletud

Jäta kommentaar

Antud lehekülg kasutab küpsiseid, et parandada teie kasutuskogemust. Lehe sirvimise jätkamisel nõustud meie küpsiste kasutamise tingimustega. Sain aru Loe lähemalt