fbpx

Bussi- ja autoehitusest, lisaks pisut projekteerimisest

TARK-i läbi aegade parim meeskond – Enn Griffel (Estonia-19), Raul Sarap (Estonia -18 S) ja Madis Laiv (Estonia-18 M). (Foto : Eesti Mootorispordi Muuseum)

Eesti inseneridele oli nõukaajal jõukohane nii busside tootmine kui tippkiirusi näidanud vormelautode ehitamine. Sellest, kuidas see võimalikuks sai, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli emeriitdotsent Tiit Tiidemann.

Endisaegses Eestis hakati autobusse ehitama juba 1920. aastatel. See seisnes välismaalt raami, mootori ja veermikuosade tellimises ja kohapeal kere peale ehitamises. Nii tuli buss odavamalt kätte. Pealegi oli riik valmisbusside sisseostule tollimaksu peale pannud, soodustamaks kohaliku tööstuse arengut. Tark riik! Busse ehitati Tallinnas, Tartus ja Viljandiski. Kõigepealt ehitati neid Ford T raamile. See Pleki-Liisu (Tin Lizzie, ingl k) oli tähelepanuväärselt universaalne selle poolest, et lisaks sõiduautodele oli ta standardaluseks ka 1,5-tonnistele veoautodele. Ford T põhisesse väikebussi mahtus 12–18 inimest. Selles oli kaks seinaäärset pinki, siseneti tagant otsast.

Edasi lugemiseks:

Ajakirja Director tellijana on Sul ligipääs kõikidele Directori ning Inseneeria veebiartiklitele ja arhiivile.

Kommentaarid on suletud

Jäta kommentaar

Antud lehekülg kasutab küpsiseid, et parandada teie kasutuskogemust. Lehe sirvimise jätkamisel nõustud meie küpsiste kasutamise tingimustega. Sain aru Loe lähemalt