Eesti kristall 80!

0
Karahvin/klaasid – lailihvis kujundatud serviis, pokaalide jalgadel vabriku kuldsed kristallimärgid

Kirkalt säravad ja kaunilt kõlisevad kristallesemed on läbi aegade olnud omamoodi staatuse ja jõukuse sümboliks. Nõukogude ajal ülimenukaks muutunud Tšehhi kristalli kõrval on unustusse vajumas tõsiasi, et lühikest aega toodeti seda luksuslikku materjali ka Eestis.Kirjutab Anne Ruussaar.

Tehnoloogiliselt väga keeruka materjali valmistamiseni jõuti Johannes Lorupi klaasitööstuses pärast keerulisi katsetusi ja suuri investeeringuid välismaistest suurtööstustest palgatud tippspetsialistide juhtimisel 80 aastat tagasi.

 

 

Johannes Lorupi klaasivabrik alustas tegevust 1934. aasta alguses Kopli poolsaarel Bekkeri tehase hoones. See oli esimene moodne klaasitootmise ettevõte Eestis, kus tegeldi tootmise moderniseerimise ja pideva tootearendusega. Sama aasta sügisel kirjutas Johannes Lorup ajakirjas „Eesti nädal”: „Suuremaist tööstusist klaaskauba valmistamise alal on J. Lorupi klaasitehas, kus töötab umbes 200 töölist. See tööstus on täiesti uus oma sisseseade poolest. Moodsa tehnika nõuetele vastavate masinatega on võimalik tarviduse korral siseturgu varustada kuni 100%…”

Liht- ja pressklaasist esemete ning pakkeklaasi kõrval valmistati vabrikus ka keerukate lihvimustritega õhukesest, ülipuhtast klaasimassist lauanõusid, mida nimetati „poolkristalliks”.

Esemete otstarve ja välimus oli sarnane kristallile – keerukate vormidega karahvinid ja klaasid, serviisid, puuviljaalused jpm. Enamasti olid nõud kaunistatud lihvimustri- või graveeringuga.

Tõstmaks poolkristalli välist soliidsust, hakati sellest valmistatud esemetele, sarnaselt maailmas levinud kristallimärgistamise tavale, kleepima ovaalseid hõbedase ja sinisega kujundatud poolkristalli märke. Uudse välimusega tooted osutusid väga populaarseks ning müügiedust tiivustatult alustati 1935. aasta märtsist katsetusi n-ö päris kristallklaasi valmistamiseks.

Asendamatud võõrtöölised

Vabriku laiendamist pidurdas aga väljaõppinud tööliste puudus. Moodne sisseseade ja uued, tehnoloogiliselt keerukad tooted seadsid kõrged nõudmised juba ainuüksi lihttöölistele. Eesti rahvusest tööliste oskused polnud aga täiendava väljaõppeta piisavad uute töövõtete rakendamiseks. Kui vabriku käivitamisel oli 180 töölisest võõrtöölisi vaid kaheksa, siis vajadus nende järele kasvas vabriku laienedes kiiresti. Kuna töölubasid anti maksimaalselt aastaks, tuli juba väljaantud lubade pikendamiseks ja uute saamiseks teha taotlusi-palvekirju majandusministeeriumile ning välismaalaste asendamatust põhjendada.

Ühes oma pikemas pöördumises iseloomustas Johannes Lorup olukorda tööjõuturul nii: „Kahjuks peame tunnistama, et meil kodumaal, oma rahvuse seast, kvalifitseeritud meistreid ja oskustöölisi klaasitööstuse alal ikkagi veel ei leidu võistlemaks välismaa spetsialistidega, olgugi et alati oleme suhtunud heatahteliselt kodumaa tööliskonda ja võimaldanud soovijaile vabaaegadel töötada edasiõppimise otstarbel, vaatamata sellele, et iga õppija raiskab õppimise otstarbel ära hulk sulaklaasi, mis vabrikule küllaldaselt kulukas…“

Tööload anti ja ettevõttesse palgati paarkümmend Läti, Soome ja Saksa päritolu oskustöölist. Neist olulisemad olid Riihimäkil väljaõppinud kristalli peenlihvija Aimo Sulonen ning graveerija, Moseri ja Orreforsi vabrikutes töötanud Rudolf Knöspel. Välismaiste meistrite ülesandeks oli kristallitootmise igakülgne ettevalmistamine ja siinsete tööliste koolitamine. Vaatamata sellele jäi oskustööliste nappus vabrikut kimbutama 1930. aastate lõpuni. Lisaks klaasi- ja kristallimeistritele tulid 1936. aastal vabrikusse tööle firma Amsler- Morton Co spetsialistid, kelle juhtimisel ehitati kristallitootmiseks mõeldud sulatusvann ja -ahjud. Majandusministeerium omapoolseid takistusi ei teinud, kuna Johannes Lorupi tihedad suhted ametivõimudega olid kujundanud soodsa meelestatuse kristallitootmisse, kui uude ja perspektiivikasse tööstusharusse.

Unistuste materjal

Kristalliosakond alustas tegevust märtsis 1937 ehk täpselt 80 aastat tagasi. Esimesed partiid müüdi lõppviimistluseta toorikutena väikestele lihvimistöökodadele, mis seni olid materjali ostnud välismaalt. Kodumaisest kristallist huvitusid ka suuremad kauplused, kuhu üsna pea paisati müügile juba viimistletud, lihvitud ja mustriga kaetud esemed.

Lorupi vabriku kristall oli üheks populaarsemaks uudistooteks 1937. aasta augustis asetleidnud 10. üle-eestilisel näitus-messil, pälvides kõrgema autasu – suure kuldauraha. Uut materjali kiideti vaimustunult ka ajakirjanduses […] Klaasitööstuse värskeimaks eriharuks on kristall, mis näitusel esineb esmakordselt täies hiilguses; […] messi tõmbenumbriks on kristall, mida esmakordselt kodumaa toodangust nähakse sellises ulatuses […] Kulub tükk aega, enne kui pealiskaudseltki jõuad silmitseda kõiki kristallesemeid, mis börsihoone väikeses saalis sätendavad prožektorite mahedas valguses. Toodang on rikkalik ja kvaliteet ei jää sugugi maha välismaa kõige paremast kristallist, mida seni oleme harjunud nägema… jne.

Kristallkaubad saavutasid suurt müügiedu nii sise- kui välisturul. Tooteid hakati märgistama spetsiaalse kuldse kleebisega, ekspordiks kujundati eraldi märk kirjaga „Finest Lead Crystal ESTONIA“. Tolleaegsete kataloogide ja hinnakirjade põhjal on võimalik eristada umbes 500 erinevat tootmises olnud eset. Tüübilt pole neid palju – klaasid, karahvinid, kausid, lambid, vaasid, tualettlaua garnituurid, serviisid, tuhatoosid jne. Lisaks värvusetule kristallile valmistati värvustatud kristalli, millest populaarsemateks kujunesid kollane ehk tsitriin ja punane ehk rubiin ning nende toonide erinevad modifikatsioonid.

Väärtuslikumateks kristalltoodeteks võib pidada 1930. aastate lõpul tootmisesse jõudnud lihtsa vormiga lailihvis viimistletud esemeid. Lailihv nõudis eriti puhast materjali, seetõttu oli nende tootmine küllaltki piiratud. Lisaks tehnoloogilisele keerukusele jäi lailihvis viimistlemine üsna marginaalseks, kuna suurem osa ostjaskonnast eelistas sama hinna puhul lihtsale, lihvitud pinnale ja geomeetrilisele vormile rikkalikku graveeringut ja lopsakat vormi.

Nõukogude perioodil, mil Johannes Lorupi klaasivabrik nimetati ümber tehaseks „Tarbeklaas“, kristalli tootmine lõpetati.

Jäta kommentaar

Antud lehekülg kasutab küpsiseid, et parandada teie kasutuskogemust. Lehe sirvimise jätkamisel nõustud meie küpsiste kasutamise tingimustega. Sain aru Loe lähemalt