Käisin mitu aastat tagasi Tallinnas ühes suurepärases kontoris külas. Disainer oli põrandate ja seinte värvitooonide kokkuajamisega kõvasti ponnistanud. Modernsed tugitoolid ja sohva ilustasid puhketuba ning köök, mida kroonis edev auruahi, kõlbaks juba väiksemasse restorani. Ühesõnaga – kontor, mis on iga personalijuhi unistus. Jutustab Taivo Paju.
Kontoris töötanud seltskond kasutas seda luksust hoolega, igal nädalal olid ühised söömad-joomad ning koogiküpsetamised. Paraku läks nii, et täna ei mäleta seda firmat õieti enam keegi – umbes aasta pärast mu külastust saabus pankrot.
Sellest ajast alates teeb mind magus koogilõhn kontoris ettevaatlikuks. Kui on tegemist ühekordse aktsiooniga, pole hullu. Aga kui see on süsteemne tegevus, on see ohtlik märk kahel põhjusel.
Esiteks on juhi fookus töiselt tegevuselt kõrvale kaldunud. Töötajad tunnevad seda ninaga õhust ning kasutavad ära. Nii et mida aeg edasi, seda rohkem kulub aega „hea õhkkonna“ loomisele.
Kommentaarid on suletud