Treenerite ja spordijuhtide töö seostub meile põnevate võimaluste ja kõrge staatusega. Kuid see on ka väga stressirohke ja ebastabiilne, sest avalikkus peab ju just neid vastutavaks sportlase tulemuste eest. Aave Hannus kirjutab, mida teha, kui näib, et eesmärke ei saavutatagi.
Juhi jalgealune spordis võib üsna habras olla. Näiteks 92 mänedžerist, kes Inglise profijalgpalli liigades 2004–2005 hooaega alustasid, olid hooaja lõpuks enam kui pooled sule sappa saanud. Keskmine mänedžeri staaž oli sel perioodil umbes kaks aastat. Keeruka ärijuhtimise puhul ei saaks ilmselt nii lühikest perioodi eeskujuks seada.
Spordi psühholoogilised eripärad
Spordi keskne teema on tegevuse tulemuslikkus. Kõige laiemas plaanis hinnatakse sportlast tema võitude alusel ja treenerit õpilase võitude alusel. Spordi eripära on aga see, et tulemus ehk võit või kaotus ei sõltu sportlasest, vaid tema konkurentidest. Piltlikult: võidab ikka see, kes on esimesena finišis, ükskõik kui kiiresti teised startijad jooksevad.
Kommentaarid on suletud