Mõned asjad on sel kevadel ikka teisiti küll. Kolm Directori kaasautorit loobus näiteks palgatööst ja pani käima oma äri: Anu-Mall Naarits turunduse, Kristjan Otsmann ajajuhtimise ning Raimo Ülavere coaching’u alal. Ometigi leiaks just nemad iga kell tasuva palgatöö ka praegusel ajal, nii et see pidi olema pigem soov kui vajadus. Oma äriga alustajaid on juurde tulnud omajagu, sellele mõtlejaid veelgi rohkem – vähemalt üks vahva asi, mille praegune säästuaeg on kaasa toonud.

Aga vahel on parem mõni inimene ärist eemal hoida. Seda päris mitmel põhjusel. Mõnel lihtsalt puudub ettevõtja soon ehk segu talupojatarkusest, põikpäisusest ja riskijulgusest. Ja oskusest oma õnne ära tunda.

Uusi andekaid firmasid otsiv riskiinvestor Anthony Tjan kirjutab Harvardi blogis, et ettevõtjaks ei saa hakata plaanipäraselt: see õnnestub ainult siis, kui sisetunne seda käsib. Üks kontrollküsimus on järgmine: „Kumb ma olen, kas võlakiri või aktsia?“ Ehk mis sind rohkem köidab: kindel palk (no enam-vähem kindel) või risk ja ebaturvalisus? Need esimesed, turvalisuse taotlejad, on parem ettevõtlusest eemal hoida.

Kui taoline inimene ärisse satub, siis kipub ta suure firma (turvalise) mõtteviisi kaasa tooma. Mõistagi peab olema üks hulk protsesse ja protseduure, aga kõigepealt peavad ikka olema pühendumus ja kirg, peavad olema unistused. Muidu pole kõigel muul mõtet. 

Ehk oled kuulnud sellisest firmast nagu Better Place. Selle asutaja Shai Agassi lugu on järgmine: ta oli just saanud hiidkontserni SAP tippjuhtkonda. Kõik oli nagu hästi, aga nagu ei olnud ka. Lahendus tuli ühel ööl Pariisi pargialleel jalutades: tahan oma firmat!

Kui Agassi 2005. aastal Davosi majandusfoorumit külastas, küsis moderaator muuhulgas: „Mida te olete teinud, et maailm tõesti parem paik oleks?“ Mees võttis seda tõsiselt ning lasi unistused lendu. Täna on tal lepingud taskus kuue riigi valitsusega, muuhulgas Taaniga, et panna püsti akude vahetus- ja laadimisjaamade kett. Kõik peab olema valmis aastaks 2011, kui tema partneri Renault-Nissani elektriautod masstootmisse jõuavad.Täpselt nii, nagu unistus Hawaiil surfamisest andis tuule tiibadesse sellisele spordipoodideketile nagu Hawaii Express või unistus edukatest väikeettevõtjatest annab jõudu Marju Undi koolitustele. 

Teine tähtis põhjus, miks mõnda inimest ei tohi ettevõtlusse lasta, on see, et olemasolevad firmad vajavad nende energiat, ideid ja julget mõtet samuti väga. Üks võimalus on seda teha kuldsete käeraudadega, aga veelgi tähtsam asi on luua õhkkond, mis sellist inimest köidaks.

Optsioonid ja kõik muu on ju hea, kuid tähtsaim on, et mitte sekunditki poleks mõttetut tööd. Ühest juhtumist kirjutab autor ja blogija Pamela Slim oma raamatus „Escape from Cubicle Nation“. Nimelt oli ühes firmas võimas programm „Kliendid esikohale“. Aasta jooksul peeti tohutu hulk koosolekuid ja ajurünnakuid, kilode kaupa pabereid kirjutati täis... Ja selle kõige tulemus oli vapustav suunis: „Meie tellimiskviitungile tuleb panna ka telefoninumber, et inimesed saaksid helistada.“

Mõni aeg hiljem tuli uus juhis: „Telefoninumbrit mitte panna, sest siis on kergem tellimusest loobuda.“ See kõik juhtus kaheksa aastat tagasi. Kusjuures mullu käivitati seesama programm uuesti, seekord pealkirja all „Pannes kliendid esikohale“!

Nii et igale andekale inimesele, kes tahab oma äri teha, ja igale ettevõtjale, kes talle palka maksab, on väga oluline tegelikult üks ja sama küsimus: „Kuidas maailma paremaks muuta?“